Kell lööb viimasele nurjatule viimast tundi
ja tunneb end löövat liiga pehmelt.
Tunneb vajadust kajada kaugemale ja kõrgemale.
Kajada läbi pae ja mulla.
Läbi pilve ja musta.
Viimane nurjatu tilgub eetrit ja haliseb.
Viimane nurjatu sõlmib samme
sellise mehe kombel, kes ei vaja talutamist.
Sellise mehe kombel, kes ei vaja mõistmist.
Päev on olnud soe ja hämar.
Ehk liigagi soe.
Ehk liigagi hämar.
Kes kannatab, see kaua elab.
Kannatus on seisak ja eetri tilgutamiseks
on kohustuslik olla liikuv.
Viimase nurjatu reaalsus on sujuvalt voolav.
Kontuur on määratud hajuma
selle piiritusest sündinud piiridega olendi silmades.
Tuul lõpetab oma ulu ja istub Toomemäe puudel lehtedele jälgima.
Habemikud pargipinkidel leelotavad ja arvavad mõistvat
seda sammude sõlmijat.
Üks samm ettepoole, kaks sammu tahapoole.
Parempool.
Nemad ei tea, et viimane nurjatu on lootusetu.
On uskumise suurim teostaja.
On poeet omasoodu.
Nemad ei tea, et viimane nurjatu on viimane.
On komeet põlemisel.
On leek loojuva päikesega taevas.
Ei tea seda temagi.
No comments:
Post a Comment