Kaks semiootikut vaidlesid ühiselamu rõdul
suitsu tehes – keegi ei saanud mitte kui midagi
aru. Võibolla oli asi nende inimeste vaatenurgas.
Võibolla oli asi ilmastikus. Teadagi võtab madal
rõhkkond udu silme ette ja pea paksuks. Teadagi.
Suitsud jäävad alati liiga lühikeseks sellisteks
aruteludeks. Jääb elugi. Võetud sai veel mõni
pulstunud mõte ja lahti harutatud. Ühest sai mitu.
Need kaks semiootikut pidasid ajatuulele vastu.
Heiskasid oma lipud, millel purpurpunane küsi-
märk ja nautisid õhuelemendi puhastavat väge.
Teised pühkisid senikaua tolmu oma treppidelt.
Aina pühkisid ja pühkisid, kuni langesid väsi-
musest põlvini. Tuul ei mõistnud nende ponnistust.
Puhus osakesed laiali ja ikka treppidele. Üks väsinud
kommunist lausuks selle peale ühe ajatu tõe:
Sa kas tõused lendu ja lähed koos tuulega või
seisad kahe jalaga maa peal ja ootad vaibumist.
Lipud pleegivad. Mastid mädanevad. Surm astub
areenile. Tema pole eriline jutumees. Vaikne sootus.
Tema ees on kahte sorti surelikke. Ühed, kes jooksevad
nagu peata kanad vastas suunas ja satuvad ummikusse
ja teised, kes võtavad järjekorda, et suruda kätt ja
olla tänulikud. Surm mõistab mõlemaid. Mõistab.
Kaks semiootikut jõuavad Surmani ja asetavad tema
ette malelaua. Nupud mis valgest elevandiluust ja mustast
eebenipuust. Nupud mille voolis välja Peetrus oma
igavlevas igavikus. Tuul tõmbab end musta kuue alla
kerra ja jääb vaatama seda gigantide heitlust. Mõttepaus.
Nõnda pikalt mängides said surelikest surematud
ja ürgpatust sai nauding. Nüüd kostab elavate surnute
koor:
Tule tuul ja puhu ära meie laste valu.
Ja mäng kestab igavesti.
(Stagnatsioon)
No comments:
Post a Comment