Eile sündis poiss nagu ilmutus siia ilma
ja nõnda laulev oli tema kisa.
Nõnda ebalev oli tohter, kui silmas
seda Issanda ilmutist.
Sündinud pärispatust päris patuta.
Nõnda värisevate kätega lõigati nabanöör,
mida tegelikult polnudki.
Mitmes ime see küll olla võis.
Mitmes endelise olemise näht võis olla
see ligane-lägane siputis.
Kusagil kaugel igatseb üks vägi
oma ilmailmutist ja valab pisaraid.
Kosmiline ruum täitub vaikusega –
selle emade tundega.
Pisaratest saavad maailmaruumid
ja keegi, kes teab kirjutada üht lugu.
Pimeduses peatus üks õgard ja nuusutas
värske neitsi verd.
Sättis paika kõik hammasrattad
ja meelitused.
Kõik ihad ja lembused.
Kord on ja oli ja tuleb üks lunastus
lihalikul kujul.
Nõnda nagu ennegi.
Nõnda nagu alati.
Täna sai selgeks, et demiurg
on pööranud oma pilgu
ja jõudnud ilmalikus ilmas
jumaliku vanuseni.
Sulelised ja sarvilised lõpetavad
vaenutegevuse ja loovad riituse tarvis
ühiskonna.
Algkaos liitub kokku meie tundmuste
lõimitud teadvuses ja ta väidab
käsi kõrgele tõstes:
Nõnda saab korrast kaos
ja vabaks mõistab meid taevane hukk
No comments:
Post a Comment