Eile toodi koju üks tubli käntsakas värsket liha.
See oli mahlane suutäis. See maitses jumalate
silituse järgi. See täitis toa ühe ununenud tundega.
See tunne võttis vaevaks lauluna kõlada:
Mida uskuda, kui sind pole minu varana.
Mida leida, kui sind pole otsida.
Nimelt olen viimasel ajal püüdnud end kergitada
ja häält treenida. Lasen koju tuua võõrast liha.
Lasen jumalatel narritada enda kannatlikkust
ja lasen igatsusel moonutada. Metamorfoos.
Tasandid süstivad minusse põimunud reaalsust.
Köhin hingetuks end ja seitse krokodillipisarat
voolab mööda minu kogemuste vagusid. Botox.
Kevadeti löövad lilled end õitsele. Seesam.
Täna paistis päike, kui otsustasin end avada.
Homme hakatakse muru niitma.
No comments:
Post a Comment