Luba laulda üht laulu ehk seitsme saatel

1

Elu ristteel, Siioni väravatest läbi jalutades,
pöörasin paremale. Seal seisis uksehoidja –
tõsine mees. Temale ulatasin ma kolmkümmend
hõbedast taalrit. Temaga ei vahetanud ma
ühte ainsamatki sõna. Temaga, kes valvas.

Nõnda seadsin sammud uduriiki. Minu tee
kulges koridorina läbi selle tuuletuse. Läbi
selle seisva maailma. Läbi selle, mis olnud.

2

Pärast pikka ja uimast teekonda, mille jooksul
ei sündinud lugusid. Pärast seda jõudsin
vanade majadeni, kulgemas rööbiti mu suunaga.
Siin võisid ammustel aegadel elada need,
kes kõige lähemal. Need, kes unustati.

Istusin maha kõige toredama majakese trepile.
Nõnda sain mahti märgata sissevajunud
korstnaid ja väätidest puretud treppe. Nõnda
sain mahti märgata purunenud aknaid ja
koidest räsitud kardinaid. Nõnda sain mahti.

Lubasin endal kujutella üht rammusat keha-
kinnitust, kui tundsin end olevat jälgitud. See
kuklas kratsiv tunne pani pöörama mu pea.
Ning seal, maja uksel, pikutas täht. Musta
kontuuriga. Kaksteist nurka. Täht, mille keskel
üks silm. Võisin vanduda, et see pilgutas end.
Selle sama tähe nurkades olid numbrid. Üle
ühe värvitud musta ja valgega. Selline lugu.

Sellest uksest sai minu mälestus ja see mälestus
oli minu esimene reisikaaslane. Ilusat pilku.

3

Üks vile pinises mul kõrvus ja ärgitas mind
uuesti sammu seadma. Oli ehk rõhk. Oli ehk
tunne. See muutis oma suunda ja tantsiskles.
Lasi kuuldavale nii mõnegi meeli erutanud
meloodia. Lasi kuulda üht ammukuuldud laulu:

...One foot in front of the next
This is the start of a journey...

Sellest vilest sai minu teine reisikaaslane.
See vile oli miski puhas. Miski, mis kuulus
ainult minule. Miski sealt teiselt poolt. Miski.

4

Minu rännak oli kindel. Jõudsalt edenesin mööda
udusse mattunud koridori, kui mõistsin end olevat
sattunud ühe porise aiamaa piirile. Siin-seal koogutasid
iidsed õunapuud – rändajate kallistajad.
Siingi oli udu otsustanud end kokku pakkida
ja silmale selgust anda. Siingi paistis lugu sündivat.

Siin lasus aed. Voolas maona oma libedat teed.
Teda ääristasid kirsipõõsad. Need mis pakkusid
magusamat mekki. Need punased. Mäletan.

Siin-seal olid noppimata marjadega mustasõstra
põõsad. Need vallutasid lainetusena enamuse
maast. Need seisid ja võisid hädaldada oma longus
okstega. Oleks ainult korjajaid. Lehtede silitajaid.

Osad mustamarjakandjad olid südametult maa seest
välja rebitud ja jäetud oma üsa ja haua kõrvale
aega ootama. Ainukesteks seltsilisteks kahed jäljed –
seda märkas mu silm. Mu ainumas. Mu mälestus.

5

Vile lasi kuulda üht ammukuuldud laulu:

...Just because I'm losing
Doesn't mean I'm lost...

Ta lasi seda kuulda aina kaugemalt. Vedas mind
endaga see tuttav tuun. Vedas mind kõrvu pidi.
Vedas mind ühe logiseva kuhja juurde. Siin siras
valgetest tellistest torn – nõnda lohakalt laotud.
Just nagu oleks siin mudasse uppunud üks kirik.
Just nagu oleks kõik teisiti. Just nagu oleks sama.

Selle kuhja. Selle torni otsas seisis kurjakuulutav
kantsel. Nõnda pisikeseks muutis mind säärane
vaatepilt. Nõnda armetuna tundsin end. Nõnda
lapsena. Siia jõudsin mina ja siia jõudsid need
kahed jäljed. Siin saaks ehk lapsest mees. Mees.

Käärisin käised üles ja rebisin end inimliku kõrguse
poole. Sääl kõrguses. Sääl kantslis pikutas paksust
nahast raamat. See kopitanud kollaste lehtedega
raamat. See teadjameeste lõpu algus. See nullpunkt.

Sellest raamatust sai minu kolmas reisikaaslane.
Ja lagunes torn. Ja kantsel varises põrmu.

6

Tummalt seadsin sammud kolme tuhmi tulukese
poole. Need värelesid eemal kingul. Sammusin
ja sammusin, ning võisin end märgata mõne aja
pärast mätastest voolitud rajal. Seisin keset sood.

Mülka mäda lõi siin vängust ja uimastas pead.
Raja ääres seisid mornid kujud. Ilma piirjoonteta.
Sumbusid kord üksteise sisse ja jälle välja.
Kallistasid ja peletasid. Sosistasid ja seletasid.

Oma iidseid sõnu. Oma iidseid palveid. Oma
iidset viha. Hirm – see illusioon oli tol korral mul
koju jäänud. Vile otsustas kostitada mind lauluga:

...You are someone else
I am still right here...

Sirge selja ja särtsus jalgadega läbisin ma selle
olnute kadalipu. Kadalipp vormus mu selja taha.
Seal lõid nad vankumatu tumeduse müüri. Tumedus,
mis valget udu embama asus. Nõnda me tõusime.
Tasakaalustades vaikuseriiki. Tõusime kolme poole.

Sellest müürist sai minu neljas reisikaaslane.
Ja algaski viimane lugu.

7

Edasine sai alguse kolme säras. Sündis laulu saatel:

...This is not what you wanted
Not what you had in mind...

Siin sai selgemaks tõde. Mälestus kergitas end
üles minu meelte asemelt ja pöörasin veel viimast
korda ringi, et kaksteist korda pilgutada silma.
Nõnda lõppes otsa mineviku taak. Nõnda olin siin.

...I've got nothing left
It's kind of wonderful...

Istusin rätsepaistes soojale rohule ja avasin paksu
nahast raamatu. Hammustasin näppu ja kolletanud
lehele märkisin kirsspunase verega nimetähed: M.S

Sulgesin raamatu ja vaatasin kuidas tumeduse müür
mu seljatagant ümbritseva endasse suleb. Ainult
mina ja kolme sära võis siin pimeduses pesitseda.
Igavikust sai tunne. Tundest sai hetk. Minekust tulek.

Ja säraks sain minagi.

...Got it figured out
It's a perfect world all the same...