et puhata oma närvilisi silmi millelgi puhtal
jah sinagi oled räpane
sellest hoolimata võin vedada vandudes
oma kolgata kive läbi eksistentsi soo
ja sa suudad ainult hüüda
issanda jummala ema
ehk saab teisiti

minu teadlikkuse varjus võib valgemaks osutuda
üks otsus kus mees ehk pelgab eeva pattu
ja paradiis saab looduks läbi tegemata jätmise

jah unistus on mõte
ja mõttest saab tegu kusagil ...

mina olen siin ja usun
see loob

minu sadulatel istuvad üksikud hinged
ma tean neid vedada on õnn
kui saabumas on üksikute komeet
tulipunane taevas
millel tähed sünnimärkidena

ma tean, minagi olen kord
olnud kantav

siin oled sina ja sina ja sina
ma tean siin oled sinagi
kellestki vähem
kellestki enam

endast võrdlemisi endam

aga mina olen ammu läinud
aga mina olen ammu läinud

küsi nüüd küsimust mu kadunud hing

jah tean sinagi oled mõtelnud

ehk on parem tunda

Puhuge pasunaid kõik iidsed

Eile sündis poiss nagu ilmutus siia ilma
ja nõnda laulev oli tema kisa.
Nõnda ebalev oli tohter, kui silmas
seda Issanda ilmutist.

Sündinud pärispatust päris patuta.

Nõnda värisevate kätega lõigati nabanöör,
mida tegelikult polnudki.
Mitmes ime see küll olla võis.
Mitmes endelise olemise näht võis olla
see ligane-lägane siputis.

Kusagil kaugel igatseb üks vägi
oma ilmailmutist ja valab pisaraid.
Kosmiline ruum täitub vaikusega –
selle emade tundega.

Pisaratest saavad maailmaruumid
ja keegi, kes teab kirjutada üht lugu.

Pimeduses peatus üks õgard ja nuusutas
värske neitsi verd.
Sättis paika kõik hammasrattad
ja meelitused.
Kõik ihad ja lembused.

Kord on ja oli ja tuleb üks lunastus
lihalikul kujul.
Nõnda nagu ennegi.
Nõnda nagu alati.

Täna sai selgeks, et demiurg
on pööranud oma pilgu
ja jõudnud ilmalikus ilmas
jumaliku vanuseni.

Sulelised ja sarvilised lõpetavad
vaenutegevuse ja loovad riituse tarvis
ühiskonna.

Algkaos liitub kokku meie tundmuste
lõimitud teadvuses ja ta väidab
käsi kõrgele tõstes:

Nõnda saab korrast kaos
ja vabaks mõistab meid taevane hukk

Teole ehk unistuste hõlmas

Kaks tulist silma pilgutasid metsa vahelt.
Kuulsin põrguvürsti koputamas kulbiga
vastu pada, ise itsitamas ja hammaste vahelt
sisistamas.

Neljal rattal kappav mürisev peletis möödus
minust ja lükkas mind kraavi uperkuuti.

Lükkas hirm.

(Rannikul vedeles hammas. Nõnda valge
ja särav. Kord kui olin veel plikaohtu.
Liivale jäid nii mõnedki unustatud
ja kasutatud asjad. Minagi seisin sääl.)

Ei teagi miks see meenus.

Aga need uued vigurid lendavad nagu tuul.
Puhuvad rahulikke kodanikke kraavi rüppe.
Peab avalduse tegema rajooniülemale.

(Nõnda puhuti Issanda kallim pojuke samuti.)

Mina sammun oma teed nüüd küll läbi võpsiku,
et see kurivaim mind enam ei kohutaks.
Peab jõudma ühe majakese juurde sääl metsakaevust
edasi. Kujutan seda majakest kiikumas kanajalgadel.

Sinna ma pean jõudma ja üht abi küsima.
Saaks ehk ühe loitsu või salmi või mõne hänna
kelleltki kirbuliselt.
Saaks mõne tinktuuri, mis annaks mulle vastust.

(Egas armastus mõni särav pross pole, et hauda
kaasa pannakse. Armastus on õun. Mõni saab selle
puu otsast toore ja hapuna, mõni magusana, mõni saab
selle mullalt tibakese aja pärast ja mõni jääb koristama
seda kõdu. Mõni sööb ära, mõni jagab ja mõni paneb pauna,
et hiljem maiustada. Otsa saab see niikuinii.)

Seda mina ei usu. See ei saa olla. See on udujutt.
Maidukene teab. Tema lükkab silmad halliks
ja räägib ja laulab võõraid sõnu ja sosinaid.
Mõnel korral pole tema häälgi.

Maidu teeb armastuse igaveseks.
Kui vaid uss ei salvaks.

(Homme näeb terve ilm, kuidas sõnadest saavad teod.)

Kannibal ehk armunu

Eile toodi koju üks tubli käntsakas värsket liha.
See oli mahlane suutäis. See maitses jumalate
silituse järgi. See täitis toa ühe ununenud tundega.

See tunne võttis vaevaks lauluna kõlada:

Mida uskuda, kui sind pole minu varana.
Mida leida, kui sind pole otsida.

Nimelt olen viimasel ajal püüdnud end kergitada
ja häält treenida. Lasen koju tuua võõrast liha.
Lasen jumalatel narritada enda kannatlikkust
ja lasen igatsusel moonutada. Metamorfoos.

Tasandid süstivad minusse põimunud reaalsust.
Köhin hingetuks end ja seitse krokodillipisarat
voolab mööda minu kogemuste vagusid. Botox.

Kevadeti löövad lilled end õitsele. Seesam.
Täna paistis päike, kui otsustasin end avada.

Homme hakatakse muru niitma.

Tagurpidi-Ants

Lõuad pidada ja edasi teenida. Pea end üleval
ja kuse kiriku seintele. Kimu seal
teiste möödapaigatutega viimaseid narkootilisi
aineid. Ütle kurat ja kabista neid naiivseid
plikasid. Ära armasta – see viib hukule.

Kõik mida armastad, hävitab sind. Kõik millest
unistad, unistab sinust. Parem kinnita end klambrita
oksale või istu polsterdatud vaikses toas. Kuula.

Vaata mida on teised teinud. Vaata neid räpaseid
hipisid ja neid optimiste. Kuidas nad naeratavad
ja kuidas nad rahulduvad sellest elu pakutavast.

Sa pead muretsema ja halama. Sa pead, sest sina.
Jah, just sina ei ole enese juht. Oled vaga ori.
Oled madal põhi. Oled üks kasutu ja kaduv.

Ära võta end käsile ja ära kinnita endale,
et oled parim võimalik versioon enesest
ja kindlasti ära usu endasse, sest sind pole olemas.

Oled kõigest mõte. Üks nõrk mõte. Üks ununev.

Vastuhakk ehk sünd sünni ja kiht kihi haaval

naljatledes usud sa oma veendumusi
ja surud peale kõik vahata pitsatid –
plekid mille väärtus määratakse
kolme mulla puistega

hakid kriiskavad väravaid lahti
ja kell lööb sind uskumiste kohtumajja
siin määratakse sulle väärtus
mille määrasid kord enesele

siin seisab vandujate kogu
piiravad sind oma kuldsete silmadega

näpuga näidatakse sinu peale
ja sulatatakse vahaks

vormud enese pitseriks

kunagi kui tõde sind vennana embab
murrad sa end lahti
ja hüüad vahval häälel:

MA OLEN VABA

hetk tagasi sidus vajadus mind
aseme külge ja kasutas ära

hetk tagasi ulgusid veriste
mokkadega lõukoerad

hetk tagasi langes taevas
kuuselatvadele ja killustus

järgmisel hetkel saab
taustaks kandiline punane

ja tulemise riitus jääb pooleli

Taevas rippuv uperkuuti

võetud sai kepp maast 

ja sorgitud kuud – seda

väikse mehe kirgastajat

ulu vallapäästjat – seda

pimeduse sohvrit

võetud sai 

19 kevadist hetke

ja pintseldatud tänane

võetud said sinagi –

mu sinilill

nõnda kenasti

ehid mu rinda

nõnda tasane ja hää –

minu sinilill

minu sinilill

Luba laulda üht laulu ehk seitsme saatel

1

Elu ristteel, Siioni väravatest läbi jalutades,
pöörasin paremale. Seal seisis uksehoidja –
tõsine mees. Temale ulatasin ma kolmkümmend
hõbedast taalrit. Temaga ei vahetanud ma
ühte ainsamatki sõna. Temaga, kes valvas.

Nõnda seadsin sammud uduriiki. Minu tee
kulges koridorina läbi selle tuuletuse. Läbi
selle seisva maailma. Läbi selle, mis olnud.

2

Pärast pikka ja uimast teekonda, mille jooksul
ei sündinud lugusid. Pärast seda jõudsin
vanade majadeni, kulgemas rööbiti mu suunaga.
Siin võisid ammustel aegadel elada need,
kes kõige lähemal. Need, kes unustati.

Istusin maha kõige toredama majakese trepile.
Nõnda sain mahti märgata sissevajunud
korstnaid ja väätidest puretud treppe. Nõnda
sain mahti märgata purunenud aknaid ja
koidest räsitud kardinaid. Nõnda sain mahti.

Lubasin endal kujutella üht rammusat keha-
kinnitust, kui tundsin end olevat jälgitud. See
kuklas kratsiv tunne pani pöörama mu pea.
Ning seal, maja uksel, pikutas täht. Musta
kontuuriga. Kaksteist nurka. Täht, mille keskel
üks silm. Võisin vanduda, et see pilgutas end.
Selle sama tähe nurkades olid numbrid. Üle
ühe värvitud musta ja valgega. Selline lugu.

Sellest uksest sai minu mälestus ja see mälestus
oli minu esimene reisikaaslane. Ilusat pilku.

3

Üks vile pinises mul kõrvus ja ärgitas mind
uuesti sammu seadma. Oli ehk rõhk. Oli ehk
tunne. See muutis oma suunda ja tantsiskles.
Lasi kuuldavale nii mõnegi meeli erutanud
meloodia. Lasi kuulda üht ammukuuldud laulu:

...One foot in front of the next
This is the start of a journey...

Sellest vilest sai minu teine reisikaaslane.
See vile oli miski puhas. Miski, mis kuulus
ainult minule. Miski sealt teiselt poolt. Miski.

4

Minu rännak oli kindel. Jõudsalt edenesin mööda
udusse mattunud koridori, kui mõistsin end olevat
sattunud ühe porise aiamaa piirile. Siin-seal koogutasid
iidsed õunapuud – rändajate kallistajad.
Siingi oli udu otsustanud end kokku pakkida
ja silmale selgust anda. Siingi paistis lugu sündivat.

Siin lasus aed. Voolas maona oma libedat teed.
Teda ääristasid kirsipõõsad. Need mis pakkusid
magusamat mekki. Need punased. Mäletan.

Siin-seal olid noppimata marjadega mustasõstra
põõsad. Need vallutasid lainetusena enamuse
maast. Need seisid ja võisid hädaldada oma longus
okstega. Oleks ainult korjajaid. Lehtede silitajaid.

Osad mustamarjakandjad olid südametult maa seest
välja rebitud ja jäetud oma üsa ja haua kõrvale
aega ootama. Ainukesteks seltsilisteks kahed jäljed –
seda märkas mu silm. Mu ainumas. Mu mälestus.

5

Vile lasi kuulda üht ammukuuldud laulu:

...Just because I'm losing
Doesn't mean I'm lost...

Ta lasi seda kuulda aina kaugemalt. Vedas mind
endaga see tuttav tuun. Vedas mind kõrvu pidi.
Vedas mind ühe logiseva kuhja juurde. Siin siras
valgetest tellistest torn – nõnda lohakalt laotud.
Just nagu oleks siin mudasse uppunud üks kirik.
Just nagu oleks kõik teisiti. Just nagu oleks sama.

Selle kuhja. Selle torni otsas seisis kurjakuulutav
kantsel. Nõnda pisikeseks muutis mind säärane
vaatepilt. Nõnda armetuna tundsin end. Nõnda
lapsena. Siia jõudsin mina ja siia jõudsid need
kahed jäljed. Siin saaks ehk lapsest mees. Mees.

Käärisin käised üles ja rebisin end inimliku kõrguse
poole. Sääl kõrguses. Sääl kantslis pikutas paksust
nahast raamat. See kopitanud kollaste lehtedega
raamat. See teadjameeste lõpu algus. See nullpunkt.

Sellest raamatust sai minu kolmas reisikaaslane.
Ja lagunes torn. Ja kantsel varises põrmu.

6

Tummalt seadsin sammud kolme tuhmi tulukese
poole. Need värelesid eemal kingul. Sammusin
ja sammusin, ning võisin end märgata mõne aja
pärast mätastest voolitud rajal. Seisin keset sood.

Mülka mäda lõi siin vängust ja uimastas pead.
Raja ääres seisid mornid kujud. Ilma piirjoonteta.
Sumbusid kord üksteise sisse ja jälle välja.
Kallistasid ja peletasid. Sosistasid ja seletasid.

Oma iidseid sõnu. Oma iidseid palveid. Oma
iidset viha. Hirm – see illusioon oli tol korral mul
koju jäänud. Vile otsustas kostitada mind lauluga:

...You are someone else
I am still right here...

Sirge selja ja särtsus jalgadega läbisin ma selle
olnute kadalipu. Kadalipp vormus mu selja taha.
Seal lõid nad vankumatu tumeduse müüri. Tumedus,
mis valget udu embama asus. Nõnda me tõusime.
Tasakaalustades vaikuseriiki. Tõusime kolme poole.

Sellest müürist sai minu neljas reisikaaslane.
Ja algaski viimane lugu.

7

Edasine sai alguse kolme säras. Sündis laulu saatel:

...This is not what you wanted
Not what you had in mind...

Siin sai selgemaks tõde. Mälestus kergitas end
üles minu meelte asemelt ja pöörasin veel viimast
korda ringi, et kaksteist korda pilgutada silma.
Nõnda lõppes otsa mineviku taak. Nõnda olin siin.

...I've got nothing left
It's kind of wonderful...

Istusin rätsepaistes soojale rohule ja avasin paksu
nahast raamatu. Hammustasin näppu ja kolletanud
lehele märkisin kirsspunase verega nimetähed: M.S

Sulgesin raamatu ja vaatasin kuidas tumeduse müür
mu seljatagant ümbritseva endasse suleb. Ainult
mina ja kolme sära võis siin pimeduses pesitseda.
Igavikust sai tunne. Tundest sai hetk. Minekust tulek.

Ja säraks sain minagi.

...Got it figured out
It's a perfect world all the same...

ja lapsed naeravad eikusagilt

sündiski tulemine
sündiski olemine
sündiski minemine

keegi kusagil peatus hetkeks
peatus teinegi tema eeskujul

hetk haaras endaga nii mõnegi
enne meie aega

Kaks pead on parem kui üks

Kaks semiootikut vaidlesid ühiselamu rõdul
suitsu tehes – keegi ei saanud mitte kui midagi
aru. Võibolla oli asi nende inimeste vaatenurgas.
Võibolla oli asi ilmastikus. Teadagi võtab madal
rõhkkond udu silme ette ja pea paksuks. Teadagi.

Suitsud jäävad alati liiga lühikeseks sellisteks
aruteludeks. Jääb elugi. Võetud sai veel mõni
pulstunud mõte ja lahti harutatud. Ühest sai mitu.

Need kaks semiootikut pidasid ajatuulele vastu.
Heiskasid oma lipud, millel purpurpunane küsi-
märk ja nautisid õhuelemendi puhastavat väge.

Teised pühkisid senikaua tolmu oma treppidelt.
Aina pühkisid ja pühkisid, kuni langesid väsi-
musest põlvini. Tuul ei mõistnud nende ponnistust.
Puhus osakesed laiali ja ikka treppidele. Üks väsinud
kommunist lausuks selle peale ühe ajatu tõe:

Sa kas tõused lendu ja lähed koos tuulega või
seisad kahe jalaga maa peal ja ootad vaibumist.

Lipud pleegivad. Mastid mädanevad. Surm astub
areenile. Tema pole eriline jutumees. Vaikne sootus.
Tema ees on kahte sorti surelikke. Ühed, kes jooksevad
nagu peata kanad vastas suunas ja satuvad ummikusse
ja teised, kes võtavad järjekorda, et suruda kätt ja
olla tänulikud. Surm mõistab mõlemaid. Mõistab.

Kaks semiootikut jõuavad Surmani ja asetavad tema
ette malelaua. Nupud mis valgest elevandiluust ja mustast
eebenipuust. Nupud mille voolis välja Peetrus oma
igavlevas igavikus. Tuul tõmbab end musta kuue alla
kerra ja jääb vaatama seda gigantide heitlust. Mõttepaus.

Nõnda pikalt mängides said surelikest surematud
ja ürgpatust sai nauding. Nüüd kostab elavate surnute
koor:

Tule tuul ja puhu ära meie laste valu.

Ja mäng kestab igavesti.

(Stagnatsioon)

Läbi klaasist pimeduse

Kell lööb viimasele nurjatule viimast tundi

ja tunneb end löövat liiga pehmelt.

Tunneb vajadust kajada kaugemale ja kõrgemale.

Kajada läbi pae ja mulla.

Läbi pilve ja musta.

Viimane nurjatu tilgub eetrit ja haliseb.

Viimane nurjatu sõlmib samme 

sellise mehe kombel, kes ei vaja talutamist.

Sellise mehe kombel, kes ei vaja mõistmist.

Päev on olnud soe ja hämar.

Ehk liigagi soe.

Ehk liigagi hämar.

Kes kannatab, see kaua elab.

Kannatus on seisak ja eetri tilgutamiseks

on kohustuslik olla liikuv.

Viimase nurjatu reaalsus on sujuvalt voolav.

Kontuur on määratud hajuma 

selle piiritusest sündinud piiridega olendi silmades.

Tuul lõpetab oma ulu ja istub Toomemäe puudel lehtedele jälgima.

Habemikud pargipinkidel leelotavad ja arvavad mõistvat

seda sammude sõlmijat.

Üks samm ettepoole, kaks sammu tahapoole.

Parempool.

Nemad ei tea, et viimane nurjatu on lootusetu.

On uskumise suurim teostaja.

On poeet omasoodu.

Nemad ei tea, et viimane nurjatu on viimane.

On komeet põlemisel.

On leek loojuva päikesega taevas.

Ei tea seda temagi.

Pärl(mutter)

Kolm väikest naist jalutasid Rüütli tänaval
ja sõid oma pisikeste nööpsilmadega
üht värske habemega noormeest. Sõid tema
sulega kübarat. Sõid tema pillikeelte
võnkumist. Sõid tema hääle kaja. Sõid tema
ilmeid ja meelestatust. Seda revolutsiooni.

Kolm väikest naist ei pidanud paljuks olla.
Olla südametute kujutlustega südamlikkuse
mustandiks. Väikene armuavaldus ja pilk.
Väikene õnnis moment voolamas läbi
pilvisusest väsinud veenide. Voolamas
seal see tundelisuse ürgne mahl. See mürk.

Noormehe veenides voolasid kusi ja äädikas.
Teadsid rääkida teadjamad mehed. Sõbrad.
Teadsid rääkida puutetundlikud naised ja
sosinad. Sealt viimase baari viimasest nurgast.

Ta vastas nende ihalusele. Vastas küsimusega:

Kuidas siis jääb?

(Ülejäänu on ajalugu)