Mälestuse värviline

ma mäletan sind meeldivana

väga ilus mälestus on

sa tulid suvise õhkõrna kleidiga

sain vilksamisi pildi su 

paljastunud säärest

sa keerutasid end 

keerutasid end mu meeltesse

ma mäletan sind meeldivana

sa oigasid mõnust

kui libistasin sõrmi

su mandlikarva nahal

libistasin sõrmi su südamesse

sa ei palunud abi

vaid hingasid meie kooselu

päevade rõskeid mürke

sa hingasid ja hingitsesid

ma mäletan sind meeldivana

sa aitasid mul kasvada kõrgemaks

kasvasin sinust lahku

ma mäletan sind meeldivana

ka homme.

Tudengipäevad

ta tudiseb seal rüütli tänaval
ta ei leia kohta siin elus
otsib ühe õhtu vaheldust
hingeldab ja higistab
räägib kõrvalseisvate vaimudega

jõnksud käivad ta kubemest läbi
ta on tavaline härrasmees
ta on igapäevane kogeja

mõnikord ta oksendab
kiriku kõrvale
mõnikord suitsetab
ta end seal pilve

ta on tavaline härrasmees
ta on tavaline jörr

mõnikord on tal raha
siis higistab ta eriti palju
siis joob ta härrasmeeste jooke

mõnikord on ta nälgas
mõnikord tahaks ta jahtida
rebaseid ja mõnel
harval juhul ka mõne kodustada

ta on tavaline härrasmees
mõnikord ka tudeng

Surevate lapsed

meie ei sure kunagi

me lihtsalt muundume

sünnime ümber 

ja alt

ja kõrvalt

ja eest

meie ei sure kunagi

sest surm on olematu

meie oleme igavesed

meie oleme oktoobrikuu

esimene lumi

meie oleme armujate hullus

meie oleme vihkajate äng

meie oleme valelikult ausad

meie silmad on pärani kinni

kui tunneme olemist

kui seisame hetke

selles lärmakas vaikuses

ja teeme endid nii päratu suureks

nii suureks

meie kehad on jumalate 

armutu nali

nii kaunis nali

meie hinged on olemiste kaja

meie südamed kuuluvad

kõigile

meie ei sure kunagi

sest ka meie olemine

on võrratu illusioon

Tallinn

Viimasel ajal on ainult kanderaamid
millega kallast mööda liugu lastakse

linnapildi varasuitsused korstnad
justkui kritiseeriks seda
vastlata tühiliutamist

hommikused reumahaiged
nügivad nukkidega soge kuklasse
ja kuulatavad ilatihase tiiraseid tiire

vana vedur kuulab jaamas
rooste sosinaid ja kannatab
urineerijate võmbavihtlemist

ka tema soovib soge mida
kuklasse lükata
ja samme millega kanderaame
puiestee künkalt alla tõugata

korstnad mõistavad reumahaigeid
ja saadavad oma mürgiseid
suitsukübaraid allapoole kirikutornide
ja võlvkaarte vahele
et kõik kiiremini lõppu jõuaks

merd õgiv paas nurub silitust
kui kõike seda kannab ja loodab
et kord ka tema kanderaamile saab.

Kõikidele keerulistele maksahaigetele

esimeste ridade kangelanna
on vale tartlane
või vale tallinlane
aga boheemlust jagub tal küll
ja endale olen ta krabanud
teeseldud raviotstarbeks

ühel korralikul hullul
on korraliku halastajaõde tarvis
mitte et ma end täitsa segi neaks

pedagoogiline printsess
kelle alma mater ei anna krooni kätte
kelle lõputööks saab
despootliku vande murdmine
läbi käsilaste vermimise

paras paar kellest õhkub satiiri
ja ise loodud konservatiivsust

meie suhe on 1000 hobujõudu
ja kulunud rehvid

päevast päeva kulutame kumme
ja otsime koostöö kunstilist käsitlust
ehk meie endi elude mõtet

mina sätin pabereid virna
ja kujutlen hüperboolseid
leeke limpsimas nende
kolletuvaid nurki ja ammutamas
endasse minu loomepalangu
vallatumaid hetki

tema istub köögis ja sepitseb
salamisi alma materi atentaati
ise vaevu jaksab meetritki joosta

ühetoalises korteris on tunda
läbikukkumise kirbet haisu
aga ego ventileerib selle
ja ambitsiooni lõhnakuusk
paneb unustama ning armuma
üha enam ja enam

akendest paistavad lihtsurelikud
oma lihtsate mõtete ja soovidega
saada kuulsaks
saada see kena blond marjapõskne
ja taltsutamatute tuharatega
see brünett riigisahvri emantsipant
kelle juhendamisel üht ampsu
pirukast napsata

ja meie mõtleme koos õhtul
sängi laskudes et oleme ehk
isegi lihtsate soovide ja mõtetega

eks peame rohkem hulluma
ja arenema.

Vajatud peenendus ei ole
kaks kolmandik tarkus,
vaid üks paganama kole
nina püsti kõrkus.

Stockholmi sündroom Annelinnas

Me oleme Stockholmi sündroomi küüsis
mu kallis

päevast päeva vägistame teineteise ajusid
ja sellest idanenud sohilapsed karjuvad
meie toa nurkades

aga sa oled nii kaunis

me oleme vihased armukesed
päeval tahame me üksteisel
silmi peast rebida ja öösel
üksteise riideid

aga sa oled nii kaunis

lähen viskun nurka ja karjun samuti
kas saame ükskord toimivaks

olen unustanud sinu esmamulje näo
oli see särakihvaline
punahuulis
lainersilmil pleeknägu
või mu ettekujutuslik miim

aga sa oled nii kaunis

mu kallis täna joon su koledaks
miski peab mind eemale peletama
võtan su ehted ja panen
enampakkumisele

sohilapsed söödan tükktüki haaval
kassile ja ootan reaktsiooni

aga sina oled ikka niivõrd kaunis

sinu kurrunurrututi saar
piilub teki alt ja ma tulen sinna
pärismaalaste pealikuks ning
mõtlen kõik ümber

ja sa oled endiselt nii kaunis.

Tere taas mu väsinud sõber. Mu kellamees.
Sa oled maganud nii kaua. Mu kell on
löömata. Mu sõber, see vist ongi minu
mahajooks. Mu sõber, nüüd ei saa nad
enam süüdistada meid. Aega pole.
On vähe. Liiga palju. Liiga kiiresti.
Liiga aeglaselt. Nüüd on seisak.
Vaatame ringi. Keerame kõik
kõigil üles. Lööme täistundi
teiste südames. Lööme.

Tähesadu

täna langesid taevast alla tähed

täna purskasid vulkaanid

täna valutasid südamed

tänane on üks kosmiline päev

mis kestab sekund tuhandikust

miljardist

siin seisab hiromant

seljas lambavillast kampsun

siin seisab õpetaja

peas loksumas idee ja unistus 

vabast ajast

siin seisab luuletaja

purjus nagu alati

siin seisab vägistaja

värske metoodikaga

siin seisab laps

identiteedikriisis

siin seisab mees

nagu naine

ja naine nagu mees

siin seisab ema ja isa

vanaema ja vanaisa

koer ja kass

siin seisab ...

siin seisab ...

tähed kukuvad neile lagipähe

ja nad üritavad leida selgitust

kõigele

selle asemel et lihtsalt 

olla ja tunda

nemad rebivad maagia

meie reaalsusest

igapäev üks ja sama 

sekund tuhandikust miljardist

ma vaatan kukkumas neid tähti

Pinnatuisuna

et pinnatuisuna jooksen su jalgadest üle
ja seljataga näitan näpuga
kuhu toob üks inim-uba
oma lapsemeele ja mürgikeele

kuhu võib sattuda
saatuse ahvatluste mõjul

läbi maagi saab raiutud rada
sest aeg on sellele inim-oale
niivõrd sirgjooneline

niivõrd kaugel eemal
oma arvamustes veendunult
ise enesel teadmata et aeg
on siin ja praegu
enese teha

aga et pinnatuisuna jooksen su jalgadest üle
ja seljataga näitan näpuga
selle üle pole ma kuidagi uhke

aga vähemalt olen eelarvamusteta
olen sinu aeg

ma ei tea mida tahta kui
sinu olemus ei kummita mu meeletagust
ala

kui samad vanad varjud tuulavad mu
tolmund sahvris
kui veed on tammi taga
kui päike ei sära valevarjus

kasutatud ja väntsutatud
aga õnnelik
õnnelik et elada
õnnelik

pilbasteks see punker
sa ei saa minu eest end igavesti peita
ma tulen ja nõuan sind
mu äratatud igatsus
ma suitsutan su välja
sa tülgastav nostalgia
mälestuse hall monotoonsus

ma vassin ja valetan ja luban
sulle maad ja ilmad
anna end mulle
las ma sätin su läbipaistvasse
kongi oma argipäeva sügavaimasse
auku

las ma panen su sinna
kust elupäevade lõpul
ehk tagasi meelevalgesse jõuaksid
et öelda mulle oma alatul sosinal

sa said hakkama

Lugu kahes kahest

Ära pilla maha oma kaunimat juveeli.

Oma tuhandiksära. Oma vallatuste 

salaunelmat. Või lasub purunenul

kildude osavus kaduda ja olla igatsetud.

Või on sul enesel soov olla kildudeks

ja olla kadunud ja olla igatsetud.

Mina leian sind alati. Minu kaunim.

Minu elamise tuhandiksära.

Säti end mu mälestuse pehmesse põue.

Ära pilla end. Ära mängi enesega.

Või lahustame endid üha uuesti.

Alustame järgmiselt lehelt.

Järgmisest peatükist meie loos.

Mina olen juba teises köites.

Loe mind.

Õigus olla ajalik

üks õigus meie kõigi üle

üks vähetuntud salm

kõrgub surematute õlul

meie igatsuste ja veetluste

surevad päevad

need päevad olgu neetud

need igavikku rassimised

ole kes sa oled

ja mina olen ka

oleme koos

aeg vajutab meid kõiki kord

oma lõputute lõugade vahele

senikaua nõuame õigust

olla olemas selles olematuses

olla olemas

taevased ärge pahandage
ma almust ei palu
andamit ei vaja
ma põhja kukkumist ei väldi
tean mida oodata
emban kõiksuse pooli
emban elamise väärtusetut
ja väärtusliku
emban sind

ma ei ole veel lõpetanud
lõpetanud selle palve viimaseid
kurvavõitu kokutusi

lõpetanud elamise väärikas
saastameres ulpimist

päike paistab mu üle
üle higise lauba ja tarretunud meele

ma ei muretse
ma tunnen seda elamise asja
asja mis pakub lahutust meelele

meel mu tahutud sünnitis
sündinud teie sisserändajate
olemise talumatust kergusest

tänavu tuleb kevad varem
mu õuele
mu vähetuntud salme
täis õuele

tänavu saabub korralagedus
et olla mu elamise näidiseks

sellele loole kirjutame lõpu kolme punktina
kaltsud sätime kardinateks
ja peletame viimsegi valguslaastu
peletame päeva
sest tänasest oleme selles loos
ööliblikad

ihaleme ja ihaleme
nõnda saavad meie hinged tuliseks
nõnda saavad treenituks
me igatsused
me halvatud südamed
kolisevad lapsepõlve
koduaias
maha maetud tikutoosides

harjutamine teeb meistriks
kasvatame paksu nahka
müüme lootustandvaid
talismane
väga paksust nahast
väga paksust

kolme punktina lõpetame
selle loo

...

Lehed on ammugi kaotanud jume,
päevast päeva öö on nii tume.

Salajasi teid käib tusameel,
kellegi kõrva sul libiseb keel.

Kell sai löödud üle aja,
kellele seda kella vaja.

Katkeid

Ära hinga – sured ära
Võta meeled paunast
Pista põske
Meeletused paki ja saada
Saada minu eilsesse

Tühi tuba naerab
Kahekesi üksinda
Valvelseisak
Mu pärandatud sõber
Elukaaslane

Seisab pilk sirge tikuna
Olemine ei nõua
Minemine annab käsu
Suubun su ehasse
Sära ei roosteta
Lapse kisa kestast
Sest päevi näinud
Sügis on käes

inimesed tänaval näevad üksteist
mina näen varje

inimesed tänaval tunnevad
sasivad meeleseisundeid
mina olen meeleseisund

inimesed tänaval rügavad ahvi kombel
mina olen ahv

kirjutamine tegi inimesest ahvi
armastaminegi

oeh neid inimesi tänaval
äsjasündinud äsjasurnud
mina olen

eile kirjutasin sinust luuletuse
polnud see kõige parem
aga käe sai soojaks

täna mõtlesin sinust
polnud see kõige parem mõte
aga sai kujutluse

homme panen su igavikku
ja kui see pole kõige parem
siis vähemalt on hetk

hetk mil kõik oli kõige parem
ja sina kõige läitja
kujutluses

ma olen marmorist tahutud
pandud seisma sinu keskväljakule

ma olen seal
seisan jalad purskkaevus
märg ja külm on
ja linnud need lendohakad
ei anna mulle asu

lapsed loobivad münte
vanurid oigavad ja komistavad
puhkavad jalga
ja mina seisan nagu töllakas

seisan sinu keskväljakul
sest sa ütlesid
olen kaunis
olen marmorist tahutud

ütlesid et oleksin
ainult sinu

Aeg on punkt

Mul päevinäinud ajamasin
see sunnik oma tööd ei tee
ma ajan takka aina käsin
vii ära mind jah kaugele

ta undab uriseb ja karjub
ei vooluvõrku armasta
käib plahvatus ja mina varjun
eks kõik see ainult karasta

käib mürts ja pauk ja aina vannun
kuid aeg käib ikka omasoodu
ei ela hetkes ainult sammun
see tulevik ei ole loodud

ja kui kord jõuan kohale
kus olen ruum ja aeg on punkt
siis minevikku ihalen
ja võetuks saab mu eluhulk.

Valkjas neid

Ja kui ma teaks, et veel on tunne

räsind minu hingeööd.

Et veel on tema kaikumine

hinge seest mul ära söönd.

Ja kui ma teaks, et jõuan kord

ta valekaldalt karata.

Ja nõuaks ehk mu olukord

ta ihul õnnest ohata.

Kuid olen tasa, olen morn.

Ei oma armunälga reeda.

Mul vaigust kiiker, marmortorn

kus päevi tumedaid ma veedan.

Sealt passin, tuleb valkjas neid.

Ta järel libe lögarada.

See valkjas neid sööb südameid.

Las sööb, mul omal täitsa mäda.

Nüüd ohkan õnnest, kurbuskadu

võib lubada mul selleks hetke.

Nüüd ohkan, kõnnin liberadu.

Nüüd rind on tühi eluretkel.

täna tõsiseid ei mängi
miks mitte olla
nii nagu olla ei võinud
ja olla ei suutnud

täna võime leida võitmatuid hetki
hetkelistes võitudes
võime leida võimatu
võimalustes
või võime ehk loota
lootmatut

sellegipoolest täna
viskame nahad letti
ja süübime teistesse

veel natukene ja me saame hoitud lastena
saame olla veetlevad ja rahul
saame teesklemata õndsaks

veel natukene ja saame sundimatult
naeratada
just samuti kui sündides piilusime
esimesi valguslaike oma
üsatumedusest tulnud silmadega

veel natukene ja kõik see siin
saab meie omaks
saab tajutavaks
saab

veel natukene ja me tuleme
hingates ära need ajad

tuleme ja valgume laiali
tuleme ja haarame endasse

veel natukene

kiigutasin pead aeglaselt vasakule
ja paremale
ei leidnud kuidagi seda õiget
maailmavaadet
sulgesin silmad ja lasin kujutlustel
vabalt voolata
muutusin ise kujutluseks sinu
suletud silmade taga

maigutasin suud ja meenutasin
su huulte magusat maiku
muutusin ise magusaks
su huultel

lasin ürglättel sulada peale
meie lahkumistalve
sulasin kaasa

üks ürgsus tõstis mind
sinu lävele
sa olid juba lävepakuks

võtsin end alasti enese ees
olen nüüd teadlik
su alastusest

Vingu hämming

jälle jooksevad need tulihinged mu teelt
jooksevad kaugele kaugele

jälle uhuvad veed mult kõntsa sopale
uhuvad uhuvad veel

kuid olgu ma puhas või must kui pilkane öö
ei araks ei araks ma löö

kuid lõpus ehk toob jah südame toob
et vaataks peeglisse

sealt vaataks tulihing kel limpsiv leegikeel
jah kõik nii jooksid teelt

sest taevahing ja minu ving
on kuulund ühesse.

Trots

Ma võtan meelitusena su trotsi
sest kuidas veel võidaksin su tähelepanu

su ängist lösakil põsed
ja vihast puhevil nina –
meenutad rohkem härga kui naist

aga veel ei või ma lõpetada
ei või veel sest tean lõpp on varsti käes
ja leppimise maik on magusam

ja et kestaks meie leppe hellus
olen sunnitud sind herilaspesana torkima

olen sunnitud mu tulevane mälestus

aga kui saabki otsa meie ajavammist suhe
ja rajad on leidnud kõrgemad asupaigad
et elu sulaveed meid ära ei uhuks

aga kui möödunud on nädalad kuud ja aastad
ehk oled hoidnud meeles oma herilaspidajat

oma leppimise dirigenti

ja kui näeksid täna mind
mu trotslik sarviline – näeksid tuult
puhumas ajavammist läbi

näeksid tagurpidi uppuvat laeva

saaksin ma kord uhutud su andestuse kaldale
saaksin kord puhutud su veskilippidele

mu trotslik sarviline.

Oktoobris sain ma puhtaks
kui valge lume lubadus
sõi end läbi minu kuumast
septembrist

kui surmale oli hetkeks antud
saabumistähtaeg
ja vanadest tulijatest
said uued minejad

nüüd on mu elamisel viis
puudelt langeb noote
lapsed mängivad mu lauluga

homme on teine päev.

Poeta poeeti

Ei selginenud vaatenurk ja olme

ei nõudnud minult eksitust,

kuigi olime just välja kasvanud

oma sipupükstest ja luttidest

ning asunud haarama

oma piimaniiskete huultega

sigareti karmust ja pudelikaelasid

olime nii värskelt näljased

rikkuma nooruse palangu

esimesi hetki sest kuidas veel

oleks see kõik suutnud meid hellitada

kui mitte põhjamaiselt – 

kes lööb see armastab

oleme nüüd juba kümme aastat

saanud seda armastust

ja maksad ja kopsud ja süda

ja neerud ja põrn ja silmad

ja nina ja huuled ja keel ja hambad

ja lõppude lõpuks viimane 

kuid mitte vähemtähtis – aju,

tunnevad end väsinuna

kuidas saime küll mõistmatuses

leida ohte trotsiva ja meeli pilkava

lahenduse – võtta mis võtta annab

ja mitte vastu anda,

siin ongi see ulma lõpp – vastuand

aga loome, see loome, see saatanlikult

irvitaja, see püsivalt niiske kaunitar,

see paljasjalgne sütelkäija,

see saab lõpuks välja lastud

lõpuks tuli kainus ja täius

ja eelnev kogemus – minu

kolmainsus

nüüd ma puhkan natukeseks.

tänaseks on sulanud kõik me jäised skulptuurid
ja vihased tuuled on sügisesest vihmast
loomas uusi jäiseid sillerdisi
aga kusagil seal seespool on midagi sooja
mis kütab kord tulisemalt siis jälle
vaikselt aga püsivalt

kõik saame kord köetud

sa jalutasid vastaspoole kui nägid minu
sulanud kontuuri
sa ei pööranud pead tagasi
sa läksid et mitte kunagi enam tulla

ma seisatasin ja hetkeks
just hetkeks tahkusin soolasambaks
õhul polnud asja minu kopsudesse
ja pärastlõunane söök
lõpetas oma rakendumise

ma ei olnud ainus seisja
hetk ja kõik selles jäi igaveseks
kaunistama seda momenti
oma kuldsete lehtede
üksikute pisarpiiskadega
ja minu eksistentsi moondumisega

olemine sai vana lõpu ja uue alguse
just siin vaikuses voolava jõe ääres

siis tuli edasise tuul ja puhus
mu ellu
puhus mu järgmisesse

Vajumatu luule

ma sumpan meelte ohusoos
kus pole otsa pole äärtki
kus sära kangestub piitsahoos
ja olen nii paljas olen nii väeti

mu valge paber on varsti must
kui kistud saavad soost me patud
mis luule ei nõuaks armastust
kui sinna sisse äng ei satuks

ma vajun ja vajun nii lootmata
mul on nii külm ja olen nii paljas
ma tajun sa näed ja naeratad
näeks minagi nalja sinu naljas

tean mõtled head ja oled siin
sest tubli tükk veel pinna peal
tean lõppeb jaks ja lõppeb riim
kuid mitte meie armuread

Täna nägin taaskord selgust
udu oli hajunud
ja emaskoonlased ei vajanud
mind enam

ma mõistsin

nüüd tuleb edasi minna
ikka päikese poole
ikka ennast hoides
ikka ennast

küll kunagi vajatakse
kui mina enam vajamist
ei vaja.

Osake

Ma unistan ilusatest asjadest
ja ilusatest inimestest

ma vaatan nende kurbusest
moondunud ilmeid

ma kuulan nende rõõmuhõiskeid
ja hõiskan ehk kaasagi

ma astun nendes inimestes
sisse-välja, sisse-välja

lõpuks võetakse minust osake
ja ülejäänu jäetakse ukse taha

sest kaua sa niiviisi traavid
edasi ja tagasi

lased veel sooja välja

ma tunnen oma ilusaid inimesi
sest olen osake nendest

kui vaid keegi astuks mulle sisse
ja oleks osake minust

kui vaid keegi.