Ullallaa, mis jõnks
on sinust tingituna
läbinud mu shallallaad.
Olin ehk liig otsekohene ja kohatu,
kui liginesin, et katsuda
su mägede tippe.
Peegeldusid need higivihma sillerdusel,
õrritasid minu Napoleoni.
Su kõrvetavad punasuudlused
on silitanud võõraid.
Palun lase minul olla oma.
Ma võin olla parem kõigist,
olla parem,
ehk mitte enesest.
Võin olla su rüpe emb,
sinu galligraafiline graffiti,
sinu vedelseep.
Lase endale ligi.
Ma katsun vaid korra,
kui lubad, siis enamgi.
Oled kui benji nööril hüppes
ja teises otsas mina.
Oled minu raudne neitsi,
minu võllapuu ja seda ma luban.
Sa oled tuum ja mina reaktsioon.
Sa oled aeg ja mina ruum.
Ma ei kirjuta sulle luulet,
ei too lilli, olen mats
maalt ja hobusega,
kuid kaetuna hõberüüga
ja hobune nii valge.
Tulen lendava vaibaga,
millel sinuga Kama Sutra
peatükke läbi uuriks.
Tulen metsjeesusena
ja muudan su pisarad veiniks.
Ole ainult minule
ja ma tulen taas.
No comments:
Post a Comment