Vahel tunnen end mädanemas
selles ühiskondlikus soos.
Tunnen külma higi
ajamas teed mu tulisel lihal.
Tunnen end naisena, kellel puusad
on sünnitusel rebenemas,
et päästa elule uus ja värske.
Vahel tunnen androgüünset tõmmet
kogu selles segaduses.
Mingi nihe on toimunud,
või olen mina nihkes.
Kas tohin hulluda?
Või siin reaalsuses
ehk on see selginemine.
Vahel näen ma uduseid kogusid
kõrgumas mu kohal,
kui une jätan ajusõlme.
Kui mõttepeenral kasvamas
on ainult vihamagusad toomingad,
ja seltsimeheliku vaprusega
rooman neile tuhka puhuma.
Näen läbi valguse teisendatud
maailma maali.
Näen inimsipelgaid
ja lendavaid poliitiksigasid,
kellel ahnuse palgaks
on uraani rikastatud veri.
Sellist maailma ehk näevad teisedki,
ja kui näevad siis ei tunne.
Ja kui tunnevad siis ei näe.
Mingi taju peab ju tuimestatud olema.
Mu konfliktne tuum on keemise äärel
ja varsti on mu hinge vulkaani eruptsioon.
Siis ehk tunnevad teisedki.
No comments:
Post a Comment