Orb

Miks ei riimu
kuidagi mu paberil kriipsud.
Miks ei kiilu
mu metafoorid sinu aju
pooluste
vooluste
hoovuste nõkku.
Luule pani pakku,
juukseid katku,
küüsi näri,
ära päri kuhu.
Luule on plikatirts,
natukene pirts,
siniste silmade, mahagoni naha
ja roosi õitsva juustega.

Ta ilmus Kunagimaalt
tiivad kärbitud,
ise särgitu.
Ma kasuisana hoolin,
voolin tema palve.

Kus on ema?
Kus on isa?

Nutetud,
närtsinud,
vaene orb on minu luule.