Meiks

Ma olin pime, kuid nüüd ma näen.
Näen koleduste vett,
näen meeletuste pett
ja soine isalemb
on viimas hukatusele
selle kõigevägevama valda.

Tuleks kuidagi toime,
tuleks omadega mäele,
võtaks su pihast,
lepituse vihast,
armastuse ihast,
ja lembe muundaks,
suunaks,
et saada mitu vakka
rohtu,
et seada ohtu.

Tohutu pealiselamine.
Kohutav olematus.
Hinge kosutav vale,
kiirga pilku, siirda vaimu.
Kuldse nööri pinges
võib see koljat
oma tera nüristada,
võib üritada
kustutada eluküünalt,
tüünelt,
siis merelt
"Tere",
 ja paljulausutud mõtted
pillan ka sulle.

"Võta minust ja pane meiks"