Vinnutatud häbitunde
avastasin oma kokku kukkunud
nostalgia keldrist.
Soise metsatuka linaleotusaukudes,
virvatulukeste vilkudes,
ühe peidetud aarde leidsin.
Külm võttis näo ja varbad
ehk sõrmedki, aga soojus oli hinges,
nagu väike pullerits, ta sisises.
Ja nii ma neid aardeid otsisin.
Kord olin Gangesel reelingul,
sorasin laipu täis India Emajões.
Kord olin Kosel
Vana Tallinna pudelite prügikuhjas.
Tallinnas Peekris leidsin
Kristuse igavese elu karika.
Tartus Zavoodis armastuse allika.
Olin eesti oma aardekütt.
Ja siis jõin end täis
ja kaotasin kõik.
No comments:
Post a Comment