Laetud on luuleks vabaduse salv

Ei vanu me ees see luulemees,
ei haju ta raju rahvavalu,
kes ees see mees
ja tagant paju,
kes taga see vaga
oigab sajus.

Ei vanu see padu,
happesadu
ei häppening,
ei kitsas king,
ei laetud kootud
sokiving.

Kui tassis sassis
tee ja moos,
ja joodud poodud
sipelgloos
on selle luule
eluloos.

%

Kõnedest enam ei piisa,

laseme need tuuled valla,

need uued tuuled,

ikka ajavalda.

Laseme mered, mäed 

ja utoopiad,

laseme koopad, 

neandertaallaase kombel,

mi hombre.

Lendavad raketid,

lennaku siis üles,

mitte alla,

kalla,

tuumahallad.

Lahutatud meel,

aga millest,

sellest, et sünd

ja persekünd,

tund 

ja pealegi

ei ole me seda väärt.

Kui riimis terakene tõtt

Juga jõkke, väike amps,
pisku pauna, kelle laps?

Suri tapp ja kella pomm,
vanapapp ja suhkrukomm.

Verenire, huulepuna,
tapust tulnu hiirevina.

Uurind puuri leiutuuri,
kapsarullist uperkuuti.

Gaasi firma pommiööl,
paunas lapse sunnitööl.

Keera kella vissa vässa,
otsi lolli, missa massa.

Kaarel keerand kraani kinni,
Taavi peeglilt leitud vinni.

Sootu isa, pikka viha,
rahvalapse punsund piha.

Tantsu lõkkes pehme valla,
kuumand peeru koti alla.

Kallid siia, kallid sinna,
laske lapsel palun minna.

Üleskutse

Paatoslik üleskutse

kõikide maade haritlastele,

nüüd haarake suled

ja haarake võimalustest,

rünnake ja kiskuge,

tapelge ja viskuge

süsteemi rattakeste vahele.

" Vedage edasi kultuuri! " 

seda lapsporno meedia kultuuri,

seda inimsuse, hoolivuse

ja rahulduse kultuuri,

seda aatomit ja viha.

" Ärge lööge last, andke taha! " 

ja sõudke trellitatud häärberis,

sõudke parema tuleviku poole,

sõudke rikkamate ja väärastunud

riikide poole ja seda 

ainult viie aastaga.

" Mis edasi? " 

sa küsid, mu rahvakaitse

punajuugend,

nüüd teritame vikatid 

ja hargid ja spartaliku

vaprusega jätame märgi,

sest meie Peloponnesos pole miski

telkimispaik.

Euroopa kuumade väravate vahel,

mu kallid Kalevite soost, 

me müürime end ja oma,

sest eestlaslikus eluloos

on puudu vaid üks koma.

Meiks

Ma olin pime, kuid nüüd ma näen.
Näen koleduste vett,
näen meeletuste pett
ja soine isalemb
on viimas hukatusele
selle kõigevägevama valda.

Tuleks kuidagi toime,
tuleks omadega mäele,
võtaks su pihast,
lepituse vihast,
armastuse ihast,
ja lembe muundaks,
suunaks,
et saada mitu vakka
rohtu,
et seada ohtu.

Tohutu pealiselamine.
Kohutav olematus.
Hinge kosutav vale,
kiirga pilku, siirda vaimu.
Kuldse nööri pinges
võib see koljat
oma tera nüristada,
võib üritada
kustutada eluküünalt,
tüünelt,
siis merelt
"Tere",
 ja paljulausutud mõtted
pillan ka sulle.

"Võta minust ja pane meiks"

Orb

Miks ei riimu
kuidagi mu paberil kriipsud.
Miks ei kiilu
mu metafoorid sinu aju
pooluste
vooluste
hoovuste nõkku.
Luule pani pakku,
juukseid katku,
küüsi näri,
ära päri kuhu.
Luule on plikatirts,
natukene pirts,
siniste silmade, mahagoni naha
ja roosi õitsva juustega.

Ta ilmus Kunagimaalt
tiivad kärbitud,
ise särgitu.
Ma kasuisana hoolin,
voolin tema palve.

Kus on ema?
Kus on isa?

Nutetud,
närtsinud,
vaene orb on minu luule.

Pipraviha vino

See oli pimedus,
läbiv ja vaikust mattev.
Õhk oli paks,
higi ja häbi hais langes riietele.

Kesköine joobumus,
ihadele andumus,
valude tuimestus.

Kõik on võõrad,
hommikuks omad,
küll on ilus,
nooruse vilus.

Varahommikune ähmasus,
pikad koduteed
ainsuses või mitmuses.

See oli pimedus,
otsustus olla
või lasta olla.

Tunniga elati elu,
õhtuga surm,
hommikuga sünd.

Lõunaks peab leidma
unesõõmu, pipraviha
ja maoloputust.

Keskeaks unustan,
vanana meenutan,
surres lunastan.

Ärgates palun andeks ja kordust
Aplaus, kardinad.

Ühe öö unenägu

Ullallaa, mis jõnks
on sinust tingituna
läbinud mu shallallaad.

Olin ehk liig otsekohene ja kohatu,
kui liginesin, et katsuda
su mägede tippe.
Peegeldusid need higivihma sillerdusel,
õrritasid minu Napoleoni.

Su kõrvetavad punasuudlused
on silitanud võõraid.
Palun lase minul olla oma.

Ma võin olla parem kõigist,
olla parem,
ehk mitte enesest.
Võin olla su rüpe emb,
sinu galligraafiline graffiti,
sinu vedelseep.
Lase endale ligi.
Ma katsun vaid korra,
kui lubad, siis enamgi.

Oled kui benji nööril hüppes
ja teises otsas mina.
Oled minu raudne neitsi,
minu võllapuu ja seda ma luban.

Sa oled tuum ja mina reaktsioon.
Sa oled aeg ja mina ruum.

Ma ei kirjuta sulle luulet,
ei too lilli, olen mats
maalt ja hobusega,
kuid kaetuna hõberüüga
ja hobune nii valge.

Tulen lendava vaibaga,
millel sinuga Kama Sutra
peatükke läbi uuriks.
Tulen metsjeesusena
ja muudan su pisarad veiniks.

Ole ainult minule
ja ma tulen taas.

Jumalate padu

Isegi jumalad ei vaevu kuulama,
ma tean, sest kord tegid nad
läbu minu akna all.
Ja kui palusin vaiksemalt võtta
või lahkuda, saatsid nad mulle
kümme kõige koletumat needust.

Tuba oli kärbseid täis,
peldik ajas üle ja igasugu muud
mis täpsustamiseks räme.

Järgmine kord ütlemise asemel
kallan vana supi neile kaela.
Las siis lürbivad.

Aparentli nott

Vinnutatud häbitunde
avastasin oma kokku kukkunud
nostalgia keldrist.
Soise metsatuka linaleotusaukudes,
virvatulukeste vilkudes,
ühe peidetud aarde leidsin.

Külm võttis näo ja varbad
ehk sõrmedki, aga soojus oli hinges,
nagu väike pullerits, ta sisises.
Ja nii ma neid aardeid otsisin.

Kord olin Gangesel reelingul,
sorasin laipu täis India Emajões.
Kord olin Kosel
Vana Tallinna pudelite prügikuhjas.
Tallinnas Peekris leidsin
Kristuse igavese elu karika.
Tartus Zavoodis armastuse allika.

Olin eesti oma aardekütt.
Ja siis jõin end täis
ja kaotasin kõik.

Hipsteri nutulaul

Ära astu mainstreami sita sisse,
ole parem swagiga hipster.
Kasvata habe välja,
aja küljed paljaks, ikka nii,
et kõrvad punetaks külmas.
Kanna trakse
ja peaaegu liibuvaid pükse.
Ja mis kõige tähtsam,
kõik soeta endale taaskasutuskeskusest,
muidu äkki neil euroopasse imbuvail
tumedikel pole reisu jaoks raha.

Kui "look" on juba
solvamatu, siis aseta see pepu
MacBooki taha ja alusta
räiget interneti roojamist
ebavajalike kommentaaridega,
muidu võibolla kõik need
kes sind ei näe, ei teagi, et oled
hipide kurb mälestus, nutulaul,
kes kedagi ega midagi ei salli.

Aga eks oled sinagi selle suure
maailma kodanik.

Newtonlik käkk

Ma keelaksin õuna asemel pirni.
Ma viskaksin taaka.
Sõidaksin hoopis maasikale.
Saadaksin päikese poole.
Luuletaja asemel oleksin
automehhaanik.

Aga nii ei ole
ja nii ei saa.

Kunagi ajatus ja ruumitus
tegin oma valiku ja otsuse,
et uue sünni reaalsuse kogemus
on tiba Danteliku põrgu laadi.

Piinade kihk ehk igavese armastuse patroniseeriv itsitus

Mis haamer sa oled,
et taod mu rauda?
Mis veetlev uneallikas?
Mis oaas keset veripunast kõrbe?

Kord oled kaduv trepiaste pimeduses,
kord oled Krishna
oma kombits puudutustega.

Mina olen sinu väljakutse,
sinu valik.
Kui peegelduv on mineviku hämarus
su oleviku ehakumas.
Kui koos tamiili mööda
käsi veristame.

Sina oled noor ja õitsev,
mina vana ja väsinud.
Sa oled päev
ja mina öö.

Kui vaikuses salaja pilku suunad,
siis leia enda süda
minu matistunud hingest,
sest mina olen
sinu armastatud kannatus.

Mees

Dekonstrueeritud mees
on kanajalgadega majas
elava nõia keetmata pada,
mille ümber tiirleb must kass.
Pajas on maasikavaht,
kutsikahänd, Achilleuse tatt
ja Metsavana kubemekarv.
Taustal kõlab AC/DC "Highway To Hell"

Peale paja keetmist
ongi meil MEES.

Kuid ega iga nõid pole rikkamat sorti.
Mõnikord aetakse asi ära vähemaga-
maasikavahust saab kord
marutaudis hundivuntsivaht
ja Achilleuse tatist saab Buddha
varbavahe mustus.
Ja ühel korral jäi nõid ilma
ka Metsavana karvakesest,
kuid Vanapagan oli lahke annetama.
Küll seda andis läbi keeta.

Kui kunagi nõial pidulised käisid,
ajas keegi sunnik küüneviha keedisesse.
Tihti võime märgata
selliste meeste kogumeid.

Kuid mis on see vedelik
milles kõike seda tallerdatakse?
See on see meeste suur arm ja viha-
see kuramuse alkohol.

Ja nii meid siis tehakse.

Pool tungalt põleb

Vahel tunnen end mädanemas
selles ühiskondlikus soos.
Tunnen külma higi
ajamas teed mu tulisel lihal.
Tunnen end naisena, kellel puusad
on sünnitusel rebenemas,
et päästa elule uus ja värske.

Vahel tunnen androgüünset tõmmet
kogu selles segaduses.

Mingi nihe on toimunud,
või olen mina nihkes.

Kas tohin hulluda?
Või siin reaalsuses
ehk on see selginemine.

Vahel näen ma uduseid kogusid
kõrgumas mu kohal,
kui une jätan ajusõlme.
Kui mõttepeenral kasvamas
on ainult vihamagusad toomingad,
ja seltsimeheliku vaprusega
rooman neile tuhka puhuma.
Näen läbi valguse teisendatud
maailma maali.
Näen inimsipelgaid
ja lendavaid poliitiksigasid,
kellel ahnuse palgaks
on uraani rikastatud veri.

Sellist maailma ehk näevad teisedki,
ja kui näevad siis ei tunne.
Ja kui tunnevad siis ei näe.
Mingi taju peab ju tuimestatud olema.

Mu konfliktne tuum on keemise äärel
ja varsti on mu hinge vulkaani eruptsioon.

Siis ehk tunnevad teisedki.