*
Ma teadsin vaadata maailma…,
kui udupeegli rünnak,
mis kisku rebind armastuse kõhu,
kust kogu asjaajamise rõõm…,
see välja on vooland,
ma olen groteski kannatamatu hing,
kogu valu on mu lux,
selle valgus tema silmas,
aga pärast-söödu toob välja mind,
jah, välja mind…, allilmast,
ei eksinud Achilleus, ei Orpheus,
ei Chiron, need kuuljad/nägijad,
ei hõbemündid silmadel…, mina pole,
vaid Acheroni pruun voog,
hing kui Emmentaaler,
mesilased lendavad läbi sellest,
soojadel ämmelgatel on pidu selles,
nende lapsed kasvavad suureks selles,
olen jumalate aram julm,
kõigi valguste vardjas,
üksinduse lopsakas taim,
roheline ja kirsse täis,
ma soosinud olen vahvusi,
kui õrn kristall mu jalge ees,
taas ütlen arg…,
ma olen joonistatud mees…,
mul nimeks Lumen.
*
Ta ütles…, kirjuta mul luule…,
mis kohe unub…,
siis suudle mind suule…,
ma võtsin vana leiva ahjust,
minu kombitsaline tundmus,
selle ahmiv väljapeetus,
tema valge piht,
olen ahjuninal jutt,
olen tahmakiht,
õues silitab kole laululind…,
ta silitab lauluga: sirr-sirr, sorr-sorr,
ma omaette mõlkumaie
(miks hakkasin ma luuletajaks)
siis küsimärgi asemel mul süles istub…,
sätib kanni, tüürpoord, ei ahter,
see piiga, kelle kuu paistis…,
la femme, la mère.
*
Ma olen…,
meri su laevaninas,
meri…, mis lainte laksus
üksildasele rannale,
kauge Põhja taltund kask,
olen viimaks…,
su kaotamise viiv,
see hetk, kui lubadusi kaunilt,
olen ilu, õuna pune rippumaie,
kuldse helgi piiskamaie,
olen jumalate madu sinu süles,
palun taltsuta mind ära,
olen kontrollimaie.
*
Kuhu kadund on poisipõlve oht,
kus on stressor παιδεύω,
lapsed saamas lapsi,
mina olen laps,
ma tean, ta ütles.
*
Siis vaatasin ma tiigivett,
selle kuraasikat peegeldust…,
virr-varr, virr-varr,
enda kuldseid silmi,
enda uskumatut lubadust,
üle jõe piilus valge mõis,
seal nad on…,
punaste rooside aidas,
aed kui tallajälg rohelisel lumel,
jumalate sume,
ma tulin ‘olemise vankumatu mees’,
minu kodu oli minu sees.
*
Ja sina…,
Sind näen ma udus,
ja Tartaruse valges siras.
