keeduvett ja kooritud muna,
riiulilt helklev unistus - su kuldne tääk.
Palun aastaid, mil vannetest loobumiseks
ei pea päid vahetama, maskidest rääkimata.
Volask rebasenahas seisis mu ukse kõrval,
ootas märgi riideid ja vihmavarje, su lumiseid kotasid,
õhtu oli noor, sina veel noorem.
Mul oli paar küsimust, segastena silmis võidukas säde,
leegini veel paar tundi, siis sinu ihade natuuris,
bioloogiline masin siidiste säärtena
viskamas jalgu õhku.
Ja kui sa tulid, minu järel, kahvatus maailma tuline jutt
ja see isand, kes kord kuuna oli oodanud
palvetas päikese poole sõnatuid palveid,
grimass veatu, neli ja värsket armi lõua all.
Minust on kostnud lõvi häält, su kimäärne tasa-taga-tulek löönud mõisa vundamenti mõrad,
vaimud ja nende hoidjad pagenud kosmose vaakumisse,
kinoruumist tuli maitseainetele ja limonaadile
lõhnu sekka.
Su kontsaking ja kurvis reis, ma olin oodanud,
sellest piisas, selleks korraks, sellest piisas,
selleks korraks.
No comments:
Post a Comment