Ärkamine

savikausid pimeduse äärel,

üksinduse murdepunkt,

savikausid ja sina – 

hing teise sordi näljast,

mõlemil pahkluud paljad,

kõditatud aja verise näpuga,

sooned pidevas kutses,

haihtu minusse,

sumbu minusse,

tule koju,

*

avarus on bioloogiline mõõde,

tehniline on mõistmine.

teadmiseks koltund elamine,

ärgates me ei tunne valu,

salamisi varjudesse 

ja varjudest välja,

*

selmet voolava vee pärus,

me klõbistasime kepikestega oja,

seal Narkissosele oodi,

kui südamesse lahkust toodi,

*

tule valvur väravatelt ära,

me tänasest vabas vallas,

roostetagu piigid, odaotsad, terad,

kilbid, milledel musta ronga kuju,

puhka jalga vana ja väsinud noorus,

su hinge veatu toorus,

*

silitus su põsel kõrvetab,

me puudust tundnud puudutusest,

täna läks valgeks,

säras kiidab ülim taevalikku,

kui tähtsam on näha sind,

rõõmus ja elav.