Cordis

su tulemise salajane ohe,

meid võtnud sõnatute lumm,

sa õrna tule valge, 

kui valges õrnalt tulnu,

me küünla puhub ajatus,

sul pikalt silmis ilu,

kui kõnnin sõrmedega nahka,

su veatus kiidab takka,

ja kõneta me ei valmi,

su huultelt pisarate mängu,

kui terveneva keha sile,

ma tunnen elamise rõõmu.

*

kui kõnet peata sulamise hõng,

ma tulen sinu tagant,

ei leegil varuks mõttejõudu,

sust loobumiseks pole jõudu,

nad teadsid kaua ütelda,

kõik teavad seda miskit,

mul putukate mängust kõrini,

meil võimalikkus paatosena,

su emalõvi ustavus,

mul lakk kui päikse märki,

neid õhtuid silitanud tunne,

me sidumata sidund ära.

*

salasalmist joobunuile,

ta kriband kakandina usku,

su ukse taga kraapiv tusatunne,

ma panin käe su lubamise sülle,

neid koletisi me ei vannu,

ta talund pahupidi lõustu,

võistu sõidab hingeranda,

see kel tiivad jäetud koju,

kodu on seal kus…,

me südametu näitemäng,

sest süda pole maski usku,

kord tuleb usk mis maskita

ja süda selle järgi,

on see kes kutsund koju.