see maailm liiga palju teadlikkust ei talu,
ei pidavat,
siiski silmarili valvureina,
tume kogu seismas lavatsil,
näotu koju tulemise tunne,
ma ärkasin ja koos sinuga,
ma langesin ka unne,
nüüd rebit hommikule päeva viirgu,
paita päikse hele-valget keha,
ei saanud sõnu suust,
ei saanud elu teha,
Kolõma metsade vahel pigistati
meist mõnele seda uue aja usku,
nüüd ei peatu,
nüüd ei raju,
me armastuse planeeti palu,
kord kanna me ohrikivi kaugele.
No comments:
Post a Comment