Halse

Leidsin valu, kord leidsin sinu,

su kaotusest ma meisterdasin linnumaja,

süda mille putuklik elukomme

lubama pidi paremat homset

ja vannutatud siledad käed,

kõik vabastanud orja ikkest,

sa priiuse kevadine häng,

lumikellukeste lõhn pärli liival,

mind kutsub Emajõe sulamiseks,

laulan kaasa seda laulu,

kui leidsin sind autult.

+

Sandarm on võõrast keelest,

kuid võõras on tunnistada homset

mida pole veel olnud,

Borodino peal olla kõvasti madistatud,

meilgi linnuriigi armsad suled,

värskusest pehmed,

kummjad isegi,

rääkisin ajaloost vist,

sest tundsin seal meid ära,

nagu talunik hommikuti

lüpsma minnes,

kes tunneb ära oma mära.

+

Avatud väravatel tuulte galerii,

see puistand kevad-tolmu,

nagu looduse galanterii,

pisikeste Napoleoni mereväe kahuritega,

otse armumiste pesast,

antiiksete jumaluste sünnilugu,

meid peetud varemeteks,

kuid sammastel on büsti nägu,

meie kord on tulemise nägu,

sa keetnud kohvi,

mis lõhnand kirssidena,

varsti saab emand endale kuninga.

<>

võtsime tuhvlid jalast ära 

ja astusime tuppa,

seal oli trompet, hõbedane,

laud, kuldne, 

peekrid, emerald,

sära ja teemantid,

aga tööd polnud,

öösiti polnud hääli,

kuulda ehk vihma vingumist katusel,

üle-küla huntide kuu laulu

sinu lõppenud nägu,

seisva vee kristall,

huuled kui surmalik teada-saamis-soov,

aga tööd polnud

ja sa tahtsid mind.