Nüüd ja Siin

keegi kelleta ei saa, mina saan,

su valikute turm 

on laheda lahvatuse surm,

õrnus tuleb teiselt poolt,

on juba siin,

aga sina – ühe mehe riik,

pimedus saanud valguseks,

*

armastada katsu, see pole vana naine,

su ustavuse kuldkepike,

näos veatu vere-tekk,

hinges sõlmimata lina

ja eatu linaleotusauk,

su lapsepõlve palve –

ma olen nüüd

ja olen siin.

Ärkamine

savikausid pimeduse äärel,

üksinduse murdepunkt,

savikausid ja sina – 

hing teise sordi näljast,

mõlemil pahkluud paljad,

kõditatud aja verise näpuga,

sooned pidevas kutses,

haihtu minusse,

sumbu minusse,

tule koju,

*

avarus on bioloogiline mõõde,

tehniline on mõistmine.

teadmiseks koltund elamine,

ärgates me ei tunne valu,

salamisi varjudesse 

ja varjudest välja,

*

selmet voolava vee pärus,

me klõbistasime kepikestega oja,

seal Narkissosele oodi,

kui südamesse lahkust toodi,

*

tule valvur väravatelt ära,

me tänasest vabas vallas,

roostetagu piigid, odaotsad, terad,

kilbid, milledel musta ronga kuju,

puhka jalga vana ja väsinud noorus,

su hinge veatu toorus,

*

silitus su põsel kõrvetab,

me puudust tundnud puudutusest,

täna läks valgeks,

säras kiidab ülim taevalikku,

kui tähtsam on näha sind,

rõõmus ja elav.

Lõpetamata hing

Sind saatvad täheväravad,

su silmade õhukesi loore,

ma riideid sult koorin,

sa oled nii värske, nii toores,

kujur noorust välja võlu,

ma pelgamata põlu,

naitu veatu sileduse tapalaval

ja ohka igavesest rõõmust,

kallis avamatu süda,

sa arvad nii palju,

su teadmine on võti,

kuldtolmu puhu närbumise taustaks,

närbu usku, et kuskil, seal kuskil,

me teame teineteist,

me teame teisiti.

Loojale

sa oled ilus, 

hommik, 

kaste,

kristall su kaelas,

su kael, 

su leebus vanas mantlis,

valge sits ja narmas kleidil,

tule… mu kaunis,

vabandust, et ma sinuga lahkem polnud,

kõle talv hirmutab surmagi,

sa lohutasid janust,

ma janunesin sinu järgi,

see osa minust,

küünlal on varjud,

mu hing on siin,

lase lapsed vabaks,

meie erinevad näod,

su puudutus ravib,

su sõna tõstab…

kõrgemale,

kõrgemale,

ma igatsen sind,

sinu aastaid,

sinu rahu,

sinu tormi,

ma luban sind…

ära palun kao,

tuisus tervitasin su kõndi,

ravimata pea,

sa ei peatund

ja võtsid mul käest.

Taro

sinu veatust kuldab vigasuse arm,

jaapani kildudest pott,

kõndida su sammu

tähendab eksida teelt

leida uusi radu 

nende küpresside salus

sinu tee ei vii kuhugi,

kuhugi olen soovinud minna

*

teadsin ütlemata,

et vana valu on kütkestav,

kuid uue ees pole väärilist,

väärtus on aja kumm,

venitatud läbi olemise loori,

viskamas selle läbipaistvust 

läbi õhu ja armastuse,

*

toetades meest tema hädas,

kasvatad sa augu asemel küngast,

nad hädaldasid, jah,

aga nende hädaldamises oli laulu 

ja selle laulu ilu,

sedasi kõneleb loodus,

*

vana mäe jalamil on koobas,

koopas pidas söömat karjus,

ta istus oma pudulojustega,

igal ühel eri ilme,

seal ta istus tarkuse teral,

kõiksus on paratamatu,

ta teab rohkem kui aimab,

Intimus

tasa, tasemini, keeldudest hoolimata,

vaata minu peeglitesse, 

kui kõveraid jalgu, nende karvu,

pehme puudutus sula-talvel,

sooja päikese paiste läbi ukse-ava,

ma kandsin su üks-ühe-üksindusest,

välja, välja, välja

*

tema teadmine ei ole kulda väärt,

sina teadma pead,

kuidas kasvab rohi roheline,

kevad tärkaja, su vaimu nimi,

näotu elamise tunne,

*

päris hing laula laulu,

ei sunnita, kuid oodatakse,

haavatavus silmi kastnud,

jaanipäevaks saanud oma vitsad,

kaske koorime talvel,

magus läheduse tunne,

*

miks sa ei näe, 

küsimärgist kaugemale,

Werther – su sise-naise loojang,

siledad poisi-reied vastu küünlavalgust,

mu mälestuste kodu-tolm,

*

vaegus on probleemi esiisa,

mina olen isatu märk,

su tulemise salajane kutse,

klõbistav kassiküüs,

libedad tänavad violetse lambi all,

sinu üksinduse suudlus,

*

ma nägin nägu su näos, see oli oma,

su peied, kui surma järel mõõtsime maad,

tuul pajuokstes, sahistamas looduse pead,

tuul surnuaias, magava surma katusel,

must lind – lahke ilu hoieldes,

kannelüür, su jala-samba ehisvaod,

vanus teinud oma töö,

*

mu liikumiste valus, 

eluteede kallimaid on palund,

vana nõia sõnul igavesti teel,

lapsena ta mõistis anduda,

nüüd sirget selga kannab ilmeta,

teada ennast, on teada...

su tulemise aegumatut ilu,

*

lase mul end armastada, 

lase tuulel kanda osakesi, 

teise ilma osakesi, 

tuulel

GB

Ei kaotusele usku vaoks,

kui karismaatiline võlut udu sisse,

meil selles tormis puudu tuli,

latern tule tarvis,

kuid õdut jummalale priiust ninna,

nad hingi üle õla vinna,

sealt teise valla pärus,

laulud võõras keeles

ja lapsemeeles armastuski.

*

Kelle kole kaalub üle,

ujumine talvel,

saun mis kannad ajand villi

ja tunded lõhki ajand pilli,

emmetajaid jagund pohma haisust,

nad taga ajand liigselt maisust.

*

Liiga kaua on võtnud see kukkumise hetk,

mu Midas, kulda mind üle,

ma tulen kohe,

tiibu rapsides tõrvast,

hingi leelotades mõrvast,

mu kustuv uni.

Harjutus

Manamiste kodukoja valust,

see maailm liiga palju teadlikkust ei talu,

ei pidavat,

siiski silmarili valvureina,

tume kogu seismas lavatsil,

näotu koju tulemise tunne,

ma ärkasin ja koos sinuga,

ma langesin ka unne,

nüüd rebit hommikule päeva viirgu,

paita päikse hele-valget keha,

ei saanud sõnu suust,

ei saanud elu teha,

Kolõma metsade vahel pigistati 

meist mõnele seda uue aja usku,

nüüd ei peatu, 

nüüd ei raju,

me armastuse planeeti palu,

kord kanna me ohrikivi kaugele.

Halse

Leidsin valu, kord leidsin sinu,

su kaotusest ma meisterdasin linnumaja,

süda mille putuklik elukomme

lubama pidi paremat homset

ja vannutatud siledad käed,

kõik vabastanud orja ikkest,

sa priiuse kevadine häng,

lumikellukeste lõhn pärli liival,

mind kutsub Emajõe sulamiseks,

laulan kaasa seda laulu,

kui leidsin sind autult.

+

Sandarm on võõrast keelest,

kuid võõras on tunnistada homset

mida pole veel olnud,

Borodino peal olla kõvasti madistatud,

meilgi linnuriigi armsad suled,

värskusest pehmed,

kummjad isegi,

rääkisin ajaloost vist,

sest tundsin seal meid ära,

nagu talunik hommikuti

lüpsma minnes,

kes tunneb ära oma mära.

+

Avatud väravatel tuulte galerii,

see puistand kevad-tolmu,

nagu looduse galanterii,

pisikeste Napoleoni mereväe kahuritega,

otse armumiste pesast,

antiiksete jumaluste sünnilugu,

meid peetud varemeteks,

kuid sammastel on büsti nägu,

meie kord on tulemise nägu,

sa keetnud kohvi,

mis lõhnand kirssidena,

varsti saab emand endale kuninga.

<>

võtsime tuhvlid jalast ära 

ja astusime tuppa,

seal oli trompet, hõbedane,

laud, kuldne, 

peekrid, emerald,

sära ja teemantid,

aga tööd polnud,

öösiti polnud hääli,

kuulda ehk vihma vingumist katusel,

üle-küla huntide kuu laulu

sinu lõppenud nägu,

seisva vee kristall,

huuled kui surmalik teada-saamis-soov,

aga tööd polnud

ja sa tahtsid mind.

Cerise

nahast pükste varjud,

valge südame suvi

ja sina riietumas lahti,

sinu sisemist raamatukogu,

palutud paleede asemik

su kodutunde varjus,

need eemalt pesid alget,

sa kohe ärkad,

nüüd tõelisusest lähemalt,

meie seas on uskumisi,

ära karda pimedust,

sa valgustad teed,

mu avarus on sinuga,

kõnelenud ingli häälne,

pillu kilde - su huumor

ja ma tänan sind,

sedasi me kingime

ja oleme kingitud.

Chevelure

Istume su olemise kevadises aias,

akrobaatne hingamine,

ma teadsin, et sa tuled,

kõndides teadsid tiigid ja kivid,

meie tulime et liikuda,

värvide päike pildus pisaraid,

kuldset surma mett,

elajate haudadele,

karikakrad õitsemata,

sümbolid metallvõredel,

kui rooste tuimuses aeglast valu,

kitsas koht su hinge ja südame vahel,

rändan tiivulise okkana,

siit kustub suretajate valm,

vabadus on meie taju,

selleks pole tarvis aju,

sa tead kuhu panna käsi.

Cordis

su tulemise salajane ohe,

meid võtnud sõnatute lumm,

sa õrna tule valge, 

kui valges õrnalt tulnu,

me küünla puhub ajatus,

sul pikalt silmis ilu,

kui kõnnin sõrmedega nahka,

su veatus kiidab takka,

ja kõneta me ei valmi,

su huultelt pisarate mängu,

kui terveneva keha sile,

ma tunnen elamise rõõmu.

*

kui kõnet peata sulamise hõng,

ma tulen sinu tagant,

ei leegil varuks mõttejõudu,

sust loobumiseks pole jõudu,

nad teadsid kaua ütelda,

kõik teavad seda miskit,

mul putukate mängust kõrini,

meil võimalikkus paatosena,

su emalõvi ustavus,

mul lakk kui päikse märki,

neid õhtuid silitanud tunne,

me sidumata sidund ära.

*

salasalmist joobunuile,

ta kriband kakandina usku,

su ukse taga kraapiv tusatunne,

ma panin käe su lubamise sülle,

neid koletisi me ei vannu,

ta talund pahupidi lõustu,

võistu sõidab hingeranda,

see kel tiivad jäetud koju,

kodu on seal kus…,

me südametu näitemäng,

sest süda pole maski usku,

kord tuleb usk mis maskita

ja süda selle järgi,

on see kes kutsund koju.

Lühikesed armutekstid

homsele et leiaks kandja, 

varuks mõne maagi kullasoodu,

tervis tuleb pika iluga,

tal põskedes on ilu küllaga,

naeratas, kui hommikuti poodu,

siit tundma-mänguks tilu-liluga,

kõik sambad on arhivaar,

mõõtnud armastuse nägu,

ja siit ta tuleb,

haldjalik kui lendlev tund,

lõppend algusesse enne,

see oli sügisene riitus,

see oli nagu enne,

see meie armumäng, kui

elamise kiitus.

Valgusesse kabjad

Midagi, millel ilu,

taeva-tarvad sinisel,

horisonti sinu silmist,

pisar kükloobina pilkund öhe,

ma luban end valla kohe,

sa kutsud süleluseks,

eks palju tuli kanda,

nüüd tuled ja oled kantud,

rebaslik udu-kähe,

sa mattund lahkusesse,

sa arvamiste vähe,

loen peopesalt su kaarti,

rindadele jätan lõputiitrid,

hinge tolmus tulemise,

selle tulemise..,

kingin sulle unumise.

Me tasa ühte võngu

kui midagi kerget, 

siis sinu suu,

kui värsket,

su siluett,

kuu, 

mis paistes konnaks,

otsind sind läbi,

ma tundsin sind,

tundsin ka häbi,

masuut kui hinge kole,

naeran vallatuste kiuste,

piisand hetkest,

su kevadise hõngu,

ma kudund lumma-lõngu.

Kaunile

sinule ütlen need sõnad siin, 

“meeletult kaunis”, 

kui sõgedale joomalauluks,

ma rohkem ei palu,

vedades suud kriipsuks, 

naeratuste hiirekõrvad,

keeran lukust lahti

ka viimase varu,

sinu tantsu ma vaatlen,

see kõnd mis sul,

liuldes õhukestes…, 

nii õhukestes, 

riivand käsi,

minu aega joonud käsi,

ma sinu vaatamisest

eal ei väsi.

Isa sõber Iiob

sa sünd, siis karmi tuule maa, udu,
miski veel, 

nad prohvetlikku taaka kandnud,

ei sõlme saanud seada, 

surma rüü on pikk, aeg on igavene,

igavik on kustunute laul, 

laul meie eilsest, 

tore kaigu-kalmu laul, kui sõber muistne,

ta salajasi sõrmi kandnud, 

sõrmuseid neis sõrmis, kuldseid,

udus jumalusi needa, ei keegi, ei siingi, 

usaldust ei reeda, 

tal jalas kalossid, sõrmkübar vaegu,

me peaaegu tõsistele tekitamas jalavalu,

ja seda sinu sulane ei talu, 

su prohvet, su ilu, su ilm, 

kalland kallis isa käsi!

+

pudiste lõugade ööl, mis juhtund siis,

tal lõua vöö on karvund täis, 

pea, see niigi punsund armu-ohtu,

nad sisse söötnud võlurohtu, 

need naised! 

Vana vahvus ise

Palun mulle vabadust, khm, khm, khm,

keeduvett ja kooritud muna,

riiulilt helklev unistus - su kuldne tääk.

Palun aastaid, mil vannetest loobumiseks

ei pea päid vahetama, maskidest rääkimata.

Volask rebasenahas seisis mu ukse kõrval,

ootas märgi riideid ja vihmavarje, su lumiseid kotasid,

õhtu oli noor, sina veel noorem.

Mul oli paar küsimust, segastena silmis võidukas säde,

leegini veel paar tundi, siis sinu ihade natuuris,

bioloogiline masin siidiste säärtena 

viskamas jalgu õhku.

Ja kui sa tulid, minu järel, kahvatus maailma tuline jutt

ja see isand, kes kord kuuna oli oodanud

palvetas päikese poole sõnatuid palveid,

grimass veatu, neli ja värsket armi lõua all.

Minust on kostnud lõvi häält, su kimäärne tasa-taga-tulek löönud mõisa vundamenti mõrad,

vaimud ja nende hoidjad pagenud kosmose vaakumisse,

kinoruumist tuli maitseainetele ja limonaadile

lõhnu sekka.

Su kontsaking ja kurvis reis, ma olin oodanud,

sellest piisas, selleks korraks, sellest piisas,

selleks korraks.