teos luule suurkuju Thomas Stearns Elioti kohta
kõigis allegoorsustes, läbiva teadvuse laengus
(rohkem poleks ta soovinud öelda)
I
KEHVAKESTEST POLO VARJUS
*
Seal uduse Mississippi nõgusas hommikus,
munandite ja alakõhu valus, suur paks raamat käes,
näed kasvand nagu põlulill, jah, just "põlu",
Achilleuse ja Zeusi teravast sõnavahetusest
joobunud, leiutand ise sõnad ja keele
nende samade sõnade kandmiseks,
tõlkes paneb ta raamatu maha ja vaatab mängivaid lapsi,
jah, nii ma vaatasin, just, täpselt sedasi,
ütleb ta peegli ees, kohates selle peegeldusis
tuleviku luuletajat,
jah, just nimelt sind!
*
Peaksime varsti panema sukad jalga,
enne Maailma Laata, kui monstroossed obeliskid
ja marmorist tornid, nagu puhkava koera ninad,
nuhutavad maikuist õhku,
taevas vibreerib dirižaablite mootoritest,
nende võõrapäraste rattakeste ja mehhanismuste
alg-essentsist,
taevalik vaid selle vormi asupaigast,
ma teadsin, et sa nii ütled,
Onu Marcus, see Aurelius, oleks olnud uhke,
tema stoilisest rahust, veetlevatest põskedest
ja pisikeste poiste punastest säärtest,
punaseks pekstud Ameerika tuulest ja vimmast
selle preeriamõõtu avaruses,
ohh, kuidas köhib Lazarus,
kui kõdu-tee, jah, just nimelt "kõdu" tee,
krõbiseb ta jalge all,
ohh, kuidas vallatleb lammas-lokiline Emily
oma punaste lehvide kiuste,
sind kiskus tema veatuse koopaisse, teda kiskus,
jah, mind kiskus, just nimelt mind,
aga isa ei lubanud, kui valud liiga õõnsaks vedasid,
kui õhtust õhtusse lõunaosariikide manju igatsus,
selle kivijugapuu lõhnast kopsudes vetrus,
keegi kusagil on argentiinlastega maiustusi varastanud,
emadel oli kohe, kohe kõrini.
*
Aga Burnt Norton, laineharja triiv,
viivuks köhatades, seal see salamandri tarkus -
kui hukatu leek,
jah, ahi prõksus ja leek limpsas nilbelt
meie varbaid,
kuid see polnud see,
see miski, mis oleks öelnud oma kohaloluga:
Mina olen siin ja mina olen praegu!
Hakkasin just nimelt sama kostma,
hääl su kurgupallilt kajamas lõputute aegade
vaalas-suhu,
Ishmael mul nimeks,
ta naeris väikese suure inimese naeru,
punased roosid mu kaminasimsil,
kristallvaas hellitamas lapsepõlve õhtute
järelkaja,
ta hüüdis jõudu, enne kui pöördus minekule.
*
Sihvakas ja muidumaias, kui tema ema,
naine nagu pihlakas, nagu mari selle oksal,
keeras auru vähemaks,
torud värahtasid ja lõrisesid siberi hundi moodi,
kusagil tõstis väsinud mõistmine pead
tema sees, minu sees?
et nüüd on paremad aiad ja paremad ajad,
ära keela mulle kergust!
isa pudel on teravat vedelikku täis,
kelle isa poleks?
ta kaldus hüpohondriasse, valetas end meeletuks,
et meeletuina näida,
kui tuli taevaseid vägesid tagasi hoida,
poisi tuba oli sulgi täis,
üheski padjas, tekis ega asemes polnud neid,
nüüd läheb lõbusaks!
*
Hollowed Ring ütleks, et põdurus on artisti surm,
ei, see just ta elamise algus,
suure jõe lahingutes, metallmonstroossused -
nähtamatud jalad vees, pommitasid viljaladusid ja haiglaid,
kõnts ja piiritus voolasid samma,
mustanahaline juut jooksis paljalt mööda linna,
epileptiline kelner hüüdis teda sooja südame kantsiks,
see jättis jälje, kui tema tumeda naha all
lihaste kumerused kummusid ja meenutasid naha-
meistri parkimist,
tuul pihistas kõnetuid kristlasi,
misjonär rahatu, ema pakkus sama suppi,
mille keeldumisest ta kord rahuldub roosiaias.
*
kallis Emily, ta oli kallis,
teadis minusklite ja shriftide salakeelt,
nagu munk ennemuiste,
kõledate kellade kuma vaikust täis koridorides,
Prousti seeria näppude vahel, samet
ja pärastlõunatee, sellega ei harjunudki,
piima sekka, keerutas end Amazonase jõe sarna,
edasi oli postament kiriku teises toas, mis?
see nagu dharma, surma teise ringi,
*
Induse ja Emajõe vahele on jäänud terve maailm,
Kolgata nagu Calcuttagi,
kus veripunaste soomustega draakon,
dimensioonide äärmised piirid,
nagu kile mida murda, ilma murdmata,
selline oli tema luulekeel
ja luulemeel!
Ära torma tantsule, kui sul pole nõidumise tunni jaksu,
ühe algus on teise lõpp, nüüd ütlen mina,
su aeg on pärasoodu, nagu limane soolikas,
mis ei vetru, ei sure,
aga ära pane paksu, teepuru, kui kole,
kui istub lavatsis, mis kraanikausi ohtu,
kippu-kõppu, kui tore,
kui lõppeb igavese elu
igavene õhtu!
II
OXFORD
*
mentality, you’ve got to have it,
my dear, and the rest is history,
põles teadmiste tuline tungal, siin haldjaid
ja haldjakeeli, sambad kui liivakellad,
keeramas aega teisipidi,
nuhutavad kirjakoerad, ninad kõik maadligi,
päevakoergi nagu mõni Jack, Prufrock, ehk
rooma saunas roomlase higi,
sündinud siin nelja seina vahel taas kord ütlema,
mis värvi tuksub sisemine süda,
reaalsusel on halvad kombed, näris seemneid
ja surus nuga kõhtu,
siin kord rappija, doktorikraadiga, nottis hoori
ja nottis õhtul!
*
Ma olen uhke su üle, mina sinugi,
pisarad, mis pole soolaseima mere pärlid,
sel sümbol on ture,
kui koer, kes postimeestki ei pure,
Little Gidding, see seal sai valla, vorm vormita
ja liikumise salapära,
me nägime liikuvaid pilte, ma minatan,
me kandusime ajatusse,
vesi, tuli, õhk, maagi, see järjekord ei aud sel tee,
neli ja kvartetti, muusikapala, mis ütleb sume,
kui kreeklase etikettki,
kes nädalaks su dineele ei tule,
kuigi öeldud ju sai, et ilma Ameerikata see osa
kultuurist oleks puudu ülikoolist.
*
Feast of שָׁבוּעוֹת, nüüd me hullame,
kui hullukestel lend, see üle käopesa,
sakslased tulevad, pritsivad tuld ja tõrva,
torud olid täis, underground,
kui nüüd tuleks vihma!
me peletasime käega kärbseid, äädikas oli mõru
ja song, mida laulsime, õues korjasin paar
tammetõru, nagu sinagi, mütsid peas,
pruunid, nagu lumeta jõulud meie Itaalia venna juures,
tal sammud nagu Salieril, me Amadeusi sarna,
kuid isa võttis meid pehutuseks
nagu see isade asi juba võtta oli,
sul on lai keel, kuid mõistmisest pole tolku,
nendel, kelle dialoog on kõnest eemal,
nagu Livonia või Lincoln kalmistul,
kääpast liiga kaugel,
vahi - vahil suured silmad!
*
Kuninganna on surnud, kaua elagu kuningas!
III
KELL JA KÄGU
*
"This is the way the world ends
Not with a bang but a whimper."
Kas pole juba küllalt?
Keegi karjus Faber and Gaber,
Faber and Faber – sa vana munn.
Nüüd me oleme sõlminud vana sadismusega
vande, et ühtegi vannet poleks,
sa ju teadsid, nagu teadis temagi,
kui vähe läheb tarvis kvaliteedi muisteks,
ploomid aias, suud naharibasid täis,
rebitud mahlaka vilja mateerialt,
me polnud Esmet tundnudki,
kui tunda oli tema teadvustust,
jah, ta tuli mulle unenäos,
oli see ärkvel või ilmsi?
kes seda teab,
kõndisite St. Barnabase kiriku kõrvalt mööda,
teie ka,
kui udu kiskus Thamesi soojad veed
õrna neitsi langesse,
nagu Βαρνάβας, ma siin ütlen kreeklaselt,
et poleks segadust – ma mõistan,
nad nuhutasid talveõhku, saablinahk
vetrus külma niiskuse käes,
teenijannad olid pannud kamina sooja,
puud praksusid ja seal, vaikuses,
nagu muidu, niiseas,
langesin ma elemendi-mere
vängetesse voogudesse,
*
seotused ja seosed, need tulid mulle ilmsi,
ma olin nendega ja nendes,
olin osa mängust, kus reeglid olid ainult enda,
kus muist oli loobunu väljend, sest aeg,
sa tead, see aeg,
vana deemon,
ei mitte deemon, vaid daemon,
kel liiga palju antud võimu,
seal ma nägin eminentse emaneerumas,
kroonitud kõige valgema krooniga,
kuldsed planeedid, üks nende seast,
kuid mitte mulle,
jajah, vb sulle!
*
Ta ütles sulle, ütles meile,
"ära patujuttu aja", sa teadsid viie meeleta,
kus valet saad, ei heitu,
sa närit koerakondita, üht kaela veel,
ei purejata nälgita,
kui osakesel seltsi on teise osa vaatlejast,
mulle meeldib see,
sa tead mida teed, kui tead mida teed,
nad siingi ütlesivad sama võrdust,
kui võrdlevad kõik samasust,
meil ajajooni võrratult, kuid aega pole ammu,
kõik ruumid, nii hüljatud, nii kõlvatud,
on katsund inimkonna rammu,
pisike poiss katuseplekil, küünealused mustad,
klõbistamas sõrmedega võõrast tuuni,
püksid mustad, tal nähtamatutest pole sooja,
pole külma,
kuid külm on meie seltsis,
kui pole õpetatud kuulama kuulamata,
mulle meeldib seegi,
*
ta lapsepõlvest pidanuks kord loobuma,
kui armastused hulluvad,
jah, just nimelt, just see –
nad armastusse kuhtuvad,
memento mori, mu kulla sõber,
Melancolia I, las toetavad oma käsi,
kas nägid? nad kõik selle teadmised
on seadnud valgusele ette,
toeta ingel, nüüd oma käsi,
põskedele mis eal ei väsi,
kuid ohakaid ja selle tunnet
igavesti räsiv,
अनुभव, ei rohkem ma ei käsi
end allutada endal,
võtan sind ja teisi, just nagu
õde, venda, just nimelt,
ma kordan: õde, venda!
*
kuid ülesanne, mida tulla tegu,
meil sajandite vahe, dekaade kuniks
Dürergi kord otsustanud lendu
saata oma sümbolite välu,
tal valgusest on küllalt,
kord ise valgust saanu,
meil tänapäev teeb isikule ohtu,
kõik kohad täis on omakohtu,
ta üksikute kalmistule kinkinud on halla-lilli,
kui sõber, kelle nägu suudeldud on villi,
me teame pooltki, mis teada teadmisest,
kui kallis sõber, sina lugeja,
kannad tuleviku eest hooltki,
las ma ütlen üht asja, sina vooli,
ei keegi, kellestki ei hooli,
kes pole saanud loobumise kooli,
nad sõbra majast teinud oma ülikooli,
roosiaed ja tuleviku väljavaated,
kõlav lemmiklaps, nii virk, nii kraps,
seal me kutsusime välja vaime,
ei suremisele tohi surm siis jalgu jääda,
las saanuks muutujale selgeks selle olukord,
kui transformatsioon, ilma ajamata nahka,
nahk kui reaalsus-loome, vägev värk,
hoidke oma piip ja prillid,
ta kuulus võitja Nobelile,
ja piisas aint minust, – see laiem mõiste,
mida mõistagi ei tasu,
*
aitab mõtlejatest, me olla nende samma
seadnud ohvri õigust toora jalamile,
käsipuud ja käsulauad, kõigil kulumisest
surm ja pill, selle pilli keel,
kui tuul libistab üle purunemisjälje,
hästi öeldud,
*
ja lõppeks ütlen meie kohta, las tema kannab:
lõpeta mõistmine ja saad teada kõik!
(teos on olla olemise ja tuleviku kandjatele)
'palun mitte mõista ...
