Vaese vaev on rikka uni

mina – see abstrakt, 

kõhetu vennike, sen paisut valli taga, 

adruste vete sülemid, otse ninna,

vaatasime valget linna,

mina – see abstrakt,

pole palju vaja, puudusele otse tormi,

tormi silmal naerukurrud,

nahkhiire tiib ja kutsika händ,

sabarakke maailm pillub,

pillid kotti "tasa tulek",

tõmba ennast tagasi (ei mõtlegi),

kasak-hing see konti närib,

hingel kondi maitse suus,

keha ära päevast väsi,

neetuile on magusaim,

kartulistki koored,

Ä

ää sa kuku tuttu, unelm pahaaimamatu,

kirsipuude õitseaeg, 

kirsid, mingem vainule,

rästad kõik on kodukanti,

termostaati kõrgelt alla, külma-onklil

munad suured,

nüüd on alles pidu valla,

hoidkem piip ja prillid,

siit ma tulen, ütles vana, 

vana vaenu üleaedne,

ö

ööl on vaiksed jalad, sipupükstest välja, 

varbad mulda surutud, nägu kahtlaselt, 

liig kahtlaselt on naerul, 

irvetele sümptomiks, tragi neidis, 

seep see leidis, et polügaamist antonüümi

kihab üle ühe, teiseta,

*

meie ingel on jummalale ohtlik olukord,

kord kordnik võttis vembla

ja andis vagabundi kukal verra,

kuid saadanas on teine nimi,

üht kurjust teadma peate,

sel headuse mekk on küljes,

kindness ehk kinder,

ei bueno, mul nimedest on kõrini,

sel lõikamata kõrini,

*

tasa ja targu, kõik targad on surmaküüsi,

küüned on mullased, Eestimaa mullased,

kaarnakujud hiie paelus, 

meil valitsejaid mitu, paeluss –

too kapseldunud ümbersünd,

kõik toogad libisenud maani,

eestimaal on kasinuse kantsi,

kolm kohtub kohtutulega,

silmarili vargaid veel leidub tikutulega,

*

7

"seitsmes on तव, sest peas on tal valjad",

meil Runneleid on mitu,

igal pühast vaimu, mitmel kolmiksilma,

kuid tublit tormi taltsuta vitsaga,

ei pääse koergi aida alt,

meil aastaid aega päratult,

"sadul on seljas ja rauad on haljad",

nüüd te näete,

meil Runneleid on mitu, 

kuid põhjust pole,

**

tõsine tegu on silmadest oksiidi saada,

vaata metsa tulekahju, andke mulle õhku,

vaat kus lops, teine,

et esimese samma, sammas paljuharuline,

kerkind canis lupusele,

töö tuleb pika ilu peale,

Q

selle aja arvamise järgi, ruum nii kõle

kõhatu, antigoonne käsiraidur,

meilgi hiiglaste verd

ja pommit tulelinnu,

ning seal, kõrge aia valge lina taga,

roheliste katuste, ehk plekist,

vintske sira 

ja ema ning isa ning kodu,

mida oodat oma õue,

meil paljugi on vaja,

kuid ühelgi ei teist see nimi,

kui minul seda oma õnne