Tulge tagasi inimese lapsed & püha põrm

Kaarnapost, tume kui rünk,

sünkjas pilvepiir, udujoomes

juba joobes jumalailta,

sõrmenipsust odahoobiks,

aga tuleb ka seda võtta

võiduna,

ja siis võiduna võetult,

käredate hoopidega,

sõrm kui ora, see odaots,

mis filmireeli udutab,

saabki olla su lapsepõlv,

mäletad: äkk-äikseline

pärastpoolus, sära tagune karjus-aednik,

särts selle traadis, traat su pihus,

seal me naeratasime esmakordselt,

vissi-muu, pühvli igemed,

eip see lehmjas pärastlõuna mats,

lakkus minu valgeid pisarsõrmi,

otsad nii tumedad, muld see must,

eestluse kaasavara,

tsinkjas kaarnakaer, ma nimetasin taevast,

ehk hoidis ta mind vaevast,

ei teagi kumb turm on vägisem:

turbaturm või ...

tseremoniaalsel matusetalitlusel,

luther, kohalik mafioss,

kõrvetas leinajaid sigareti otsaga,

otse, nii otse, et polnud kahtlustki,

selle vaimu südamesse,

seal kus asus teisepoolne hing,

aga varikatuse all, seniks kui loodud

see lugu ja lookas laua äärel,

pint ja pits see vinkel,

ma palusin manajatelt kätt,

katkulaulust itkuks,

rõõm see sünnib tarmukusest,

koduteel me armatseme,

lubatud sai küll.