kiratsev kurekari, jalgupidi sohu,
kaks sammu kujutella, üks samm reaalsusella...
ühiskondliku valu põhjendus
on enesetapjalik ühiskond, sina oled selle nägu –
ainult süsti ja tablette: uinu nüüd inime! (tglt sosinaga)
mõhkudeta peopesad pole mitte raskest tööst hoidujaile
(vaarisa leivaastjas) mitte raskest elust loobujaile,
see, kes võttis venda sõbrana ja sõpra vennana,
see, kes võttis õde naisena ja naist õena, elajaile...
pudulojus – sellel on väge,
kes loobub kiratsemisest,
keegi ei julgenud saagida vana saart, ei vanat tamme,
pikka,
keegi ei vaevunud labidat kätte võtma, et kulda!
kaevata,
et kuulda tuleviku hääli, palumas, nei,
anumas meid väärituid.
Pulmas anti suhu neile, kes võtsid aga ei võtnud vaevaks,
piiska pigistada kliistrist, aga ei rebind narmast,
vaid põletati tulemasinaga (tšäks). ja läkski
mustaks lauad, mida me absoluutselt keeldusime
löömast, mu majja on maetud ootele
üks tydruk südamega ja üks see ilma,
nendega ma ennustasin ilma,
kuni varjust valgeks sai käsi mis toitis
ja millele ma näljasena hambad sisse lõin.
No comments:
Post a Comment