Sõmerate laul

osadest, mille puudutamine 
oleks andnud, ehk annakski
selle tund...e,
         ... mus...

ja ma palusin: teener minus,

isandki,

et võtaks valusa, Salusa II,

ja annaks selle maale,

*

normatiiv oli, bing, bing, bing,

siis tydruk, kelle juus, nii hele,

kandis endas

ühe mehe lugu, vist mitme,

*

kui ma naiseohtu haistsin,

siis mitmikninaga,

õhku luristades, tajulised mekid,

neil kõledatel vaateplatvormidel,

võltsuse vanga-tornid – kõike

nägevad ja sedapsi kõike

teadvad,

*

tooruse vaist, minu noorus,

ses ülearuses, hea, et üle,

arukuse teine poolus,

heast halvani ja halvaast hektarini,

rohelise pöörde jalajälg

on võtnud elusid,

kõik on võtnud,

sellest piisab,

*

kui ma tahaksin laulda õliväljadest

ja vintskest ilmaimest, ses looduslapse

lälinas, nimega elu,

teise nimega surmaks saamine,

ei käsutaks ma keelega sõnu 

üksteise järel ritta,

vaid lakuksin üht...

*

täna on tore päev,

ehk elamiseks.