veidi teistest erinev,
palusin tal proovida see lauluks teha,
ta põrus, vähemaga enda arvates,
siin polnud tähistaeva kummi, punsund
taevakera, kollane läbisegi punasega,
taevas meil liiga võimetuks moondunu,
kas sa näed seda, ta küsis, käed võimetult
keha kõrval, suu pärani lahti,
keel paistes,
kas sa oled näinud sellist taevast kunagi,
taevast mis ei maga,
vaid kingib oma iluga midagi sellist,
mis muudab su hetkega võimalikuks,
*
ilus oli küll, mis sa kostad,
aga näha vemmalt keti otsas,
rippumas kehatu ja kosmilise,
müstilis ja näiliku vahealal,
pani mind tasakaalu otsima,
tema käsi minu käes,
*
me põrusime oma vallatuiste kütkeis,
näed arvatuna pärisohtu, pelet
seda nõmmerohtu,
kandleil keeled trillar-kuuri,
tõrud tõstsime maast, puukallistajate
aeg ja tõdemus on kulla-kanti,
meid pistnud oma puuri –
see loodus ainuvõimalik,
*
tublit ahvi aja salust, hiiel
püha märk on küljes,
verel tõmmu trikk on varuks,
aida otsast sulane on siin,
tema ahvi sarnane,
viljast pühvlit, sarv sika-sakiline,
tormi tuul toond ahvi koju,
*
eestlane on üks ja ainus,
kandunui antiiki, keel ripakil,
töö see röövit, närused baltlased,
küll me neil näitame,
*
põhjanaelal mitu nime,
meie Läänemere kallastel teda hüüti…
kõrgetel kohtadel on süüdat tuled
ja vallutuistel kiuste linased on püksid,
nüüd me räägime madude keeli
*
polosärgis ampelmann, ketsid ketra,
anund otsa, ikka sisse,
naine päevarüüs on Kerberose samma,
Acheron kristall,
taeva kuhut vall,
me sündinuna surnult
kui kalmistule anti nimi,
Raadil eluaeg on suure süü ja valuta,
me vallutuiste kiuste,
*
seal teise riigi, teise rahva pärus
on võtta väe ja võimuga,
sulgi kitkund tindiga,
masuudil mere maitse juures,,
meil päevi tohu,
sul aega pohu,
va valges ristitulega.
