Ühele kevadele jätkuks (mahlade voolamise aegu)

Kole koletiste ball, siin ja seal, iga nurga peal,

tormavad öhe ja tormavad sellest välja,

iga valik vaid teesklus, teeseldud mõnuga,

mõnu kõik lõkerdava jumal-pealiku lõks,

selle liikuma panev nöör,

ampelmann nii lõbus, nägu venitatud irveks,

hambad kõik omasoodu,

loodus kuid siiski, hoidma meid peab,

neid peab, võiks nagu,

aga siiski, sedasi nagu hommik pureb päeva

ja surub selle vormituse ja vormi vahelisse vaakumisse,

leiab sureva taeva ja tärkava lille konsolideerimine aset,

lahvatatud kevade armujook voolab mu veres,

nende veres, voolab väljagi, kui tarvis,

aga veel pole,

siis söendame me sütelkõndija visadusega,

selle viimase vintskusega tallad kõrvetamata jätta

ja liueldes tormata 

nende vastas, nende sugu, nende poolte püksikutesse,

hommikud ränikarva, vihmad kõik kinni, kohe valla,

pea nagu kivi, kivisse löödud mõra, 

kust peagi hakkab valgust paistma,

mõnuledes saabuva õhtu valguses ja selle välul,

kuldsed tolmukristallid ja seemned tantsisklemas

oma ajatut tantsu,

päikese mõõk löönud talvise määndamise välja,

liha kõik tamp, oi kui tamp,

kohe, kohe on suvi ja mahlade voolamise aegu,

nüüd kohe, kohe, leiab see, kes tasane ja see kes torm,

et äkilisuse vaistu tajume me kõik

ja see on norm.