kirju koer kõrvetas oma naudinguga, rummiga,
sest nii on hea, kondenspiimaga, mille magusus
sarnanes tema heaolutundega,
kusagil seal taimede ja varjatud vaoshoituste vahel
kogusin ma inimene olemiseks jaksu, keelitasin,
neeldusin enesele lähemale, et teada seda mida
pidid teadma need, kes olid valmis ohvreid tooma,
hedonist minus kõhutas naerda, kõhukas veatus
loomas päikesest varju, miski, mille eraldamist
olen otsinud, sellega loonud enama pimeduse riiki,
pärast istusin roheluses, piilusin inimesi,
selle sõna kõige kentsakamas tähenduses,
laskusin mõnusasse Barsi unne ja keeldusin
mitte millestki,
kõigi kaitsete ema, nahaalne tõdemus päripäevast
ei hoolinud minu sõnulseletamatust piidlusest,
ainult magusus, terav kihvatus, jõnks südame all,
orgastiline teadvus ja selle laeng,
kui asetasin ühe tüki, teisegi, enda suhu,
naeratasin, kui riivasin üht neidu,
pakkusin talle istet, pilgutasin silma
ja keerasin jutu maiustustele, nagu temagi,
nagu sina ja mina.
No comments:
Post a Comment