Parfüüm

Bergamottist sukaadini oli veel tükk tegu minna,
kuid sellegipoolest oli alustatud mansuuridesse manustamist,

aine, mille kõvemad ja kibedamad tükid ulpisid enesestmõistetavusega

oli koonud endale aromaatse kooriku, naitusin selle fraktaalsusega,

kuidas vormid, mille sees asetusid väiksemad, esimese näolised,

kuid täiesti samaväärsed, meenutasid mulle kunagist armsamat,

selle aromaatne veatus oma muundeprotsessis lubas mulle midagi,

selle kõige ehedamas tähtsuses, tähtsus, mille olin ise andnud,

ehk sõlmisin mõne esteetilisuse vaistu või seda vaistu loova jumalaga

teatud liiki leppe, et just selle aja ja selle teo käigus kanduksin

ma läbi sünesteesia avatud ukse ja kõlistaksin neid jälke veendumusi,

veendumused, mis nüüd selle sama jälkusega metamorfoosseks 

olluseks muundusid, et ainete vahelise kaose kestel millekski uueks vormuda,

seal melanhoolia ja sinise kuu vaheduses, külm helk pealael, 

juuksed kestendavad ja salkus, puudutasin ma taaskord teda,

tema pigmendituid lohukesi ja künkaid, värv jaotunud ebaühtlase mõnu

ja oigega mööda nahka laiali, puudutasin tema peenikest nina,

mis lühikeste kuid tabavate lurtsatustega kinnitas minu tõuke

ja selle tingitava rõhu korrapära, mõni tõuge veel ja vallandub, …

mõni asjatu lootus hoida kinni hetke veatusest, aromaatne, kuid siiski,

siis, tabatuna oma salajaste uste läbimiselt, köidab kohalik kuid võlts taksiitor 

mind taas reaalsuse terava ja üdini läbistava vaistuga, mõni hetk veel

ja ma oleksin, … mida täpsemalt? – ei tea isegi, kuid oleksin, 

või vähemalt see tundmus minus, et miski, et kuidagi, … oleks,

kodus võtab mind vastu üks pisike, ühe praegusega ja kostab:

"Oleks on paha poiss!"