ta teadis seda, kui krõbistas paberit kommi pealt,
kui paugutas mullikilet peegli ees, ootamas elu
või seda ehmatust, mis ellu ärataks,
tea, näiliselt näitas endale hambaid,
irevil ja päevinäinud, M-ile omased,
suitsust pinevil, kohvist kollased, klaarid õunad
igemete reas,
tasa tuli õrnus tema roietesse,
liigutas neid padja külge, kujut mehena,
savist veel voolimata, nimigi andmata,
aga juba ideest kaugemal, liival tehtavad ringid:
"Tee tõmmet ka!", aga tõmmet ei tulnud,
punni pudelilt on saadud, nüüd tagasi ei saa
ja hing mis läbi kaela aetud, ilma purjeta,
vahi, kus teine ütles tema M-i kohta,
köhatas kurgu puhtaks ja kostis paar sõna,
vihast nii vimmas, M siis vinnas ühe hoobi teise järel,
mitte vaenlasele ega selle kuvandile,
mitte isikule per se, vaid enesele,
nähtamatute hinnangutega, sõnadeta noad,
need, mis lõikavad kaunist naisekeha sügavamalt,
kui oht meeli köita või surnuks heita,
aga M polnud papist poiss, nigu neiu lausa,
juba naine siiski, keetis sülti ja neetis münti,
tantsis end vabaks nendel nädalatel,
kui päevad olid segadusse aetud,
joobununa oma meeletusest, meel kui saviahi,
muidu nii Ahar, rinnad selle kuplid,
päikesest võetud tipud, siin ta sai endast võitu,
enda noad kõik tuppe, tupp kui vaetu,
kellegi taga aetu, see tupp nii vaetu,
aga meie M, nii külm, nii kütk,
ta näiline saladus, kõik see miski,
miski, meie tarvis salatu,
põdur hommik, venind lõunasse,
Bolt ja häbitu tee, pilgud mis rebind
juba rebit kleite, ehit püksid, higist närbund,
nigu nirgid virgund, silmad kõik punnis,
kiratseva päikse ohtu, toad need kütmata,
vannis veel okse, peegli ees, näotu ja oma,
M siis seisis seal, kontsad taeva poole,
lagi veel ees, kõrgemal tähed ja täitmata unistused,
kuid hing, küll pudelist ja läbi kaela,
siiski oma, ei kellegi teise, siiski oma,
punni pudelilt on saadud, nüüd tagasi ei saa
ja hing mis läbi kaela aetud, ilma purjeta,
nii nagu tahet, vahetu ja valju-näinud,
siiski oma, ei kellegi teise,
vahetu ja palju käinud.
No comments:
Post a Comment