Female des untura (teie inimlik kõrgus)

…või need, kes pidid sõitlema eneste ja nonde varjuga,

kõvatatud ja mehiste varte pidu – see pidu vaid püksis,

kuid kusagil sootus ja väsinud aegade vahealas

ulatas naine mehele käe ja palus laua äärde istuma,

jalga puhkama, munni logelema, õlgu kehitama,

vaikides tõsteti pada tulelt, segati uhkelt ja tõsteti

oma igaveselt küttelt igavesele kütjale.

"Naine pole mõni omasoodu usulugu, vaid kratt,

kellele mees või mehemoodi jumal on elu puhund!",

sedasi on arvanud kalgid ja kõledad mehed,

peatunud korraks, nii mõnekski hetkeks 

ja astunud siis tõelise andumuse rongile,

aga alles siis, kui kubemest paar kõvemat läbi on käinud.

Nägemata enda ees vajadust, tegi paar ja paarike nende tarvis

kummarduse elule, kummarduse varjule, kummarduse kehale,

nõgi pesti katlast ja suitsuaugust, kardinad riputati kõrgele 

ja asjad, mida tehti rõõmuga olid asjad mida oleks tehtud rõõmuga,

seal seisis naine, vaatas oma piduste silmadega meest,

kui see viimast konti näris, pühkis silmi maitsete orgasmist

ja küsis, mis ta ära teha saab.

Haledad vennikesed küll – ta mõtles aga tundis süümekaid

oma mõtete veatuses, jagas need mõttetumad tööd mehele

ja enda usule temast, naiste metsikuse arvelt künti taluvuse põldu,

nüüd – ilma valu ja vaevata, ilma reeglite ja peremeesteta,

kuldsed tikandid suveohtu õhus, vitraaž hägustel silmadel

ja mõni selline teadvustus, mille külge ei jää ohtlikud ideed.

Koosloomise ülistus pole ülistus surmale, vaid just selle teisikule,

elu tarvis leiavad vabanduse ja lahenduse nii mees kui naine,

viimasel andestuse tiivuline seljas, ahtad rohumaad niisked,

järelpõlved või nende puudumine vanadesse ürikutesse jäetud,

ning uutele aegadele vastavuseks hoitud üksteist 

parema tuleviku vimel, hoolimata selle kujust ja värvusest,

ainult selle nimel, hoolimata vanast vaenust ja kujutisest,

vari oma monogaamia põletatud trooniruumis, troon veel seal.

"Parem oleks mitte ragistada!", mis nende vanade uskude näol

on olnud parema arvamise kalk tava, kõik mis kannab

on naiselik, paadid, autod, lennukid, kuid kõik mis annab

on mehelik, segadus paratamatu, mitte nii segane,

antakse seeme, kantakse vilja, antakse ilu, kantakse võlu,

antakse valu, kantakse õudu ja nende väikeste surmade nimel,

on mõlemad valmis ohverdama oma tõelise vabaduse hinna.

Börsil paremad päevad või vähemalt nende ootus,

oksjonär möliseja tõstnud väärtust, mees naisele ja naine mehele,

mõlemaga tuleb tuhat ja tuline, plagud keeratud rulli,

käed surutud pihku ja loomariigi vanima seaduse järgi

ühtiti veel enne lõunat, karjäär liivane ja loomad söötmata,

seadus ilma andjata, pilgud kõik lõunasse.

Täna on ühel neist tähtis päev ja teine on valmis andma,

kõigi andjate nimel teeme kandjatele võimsa ja karuse 

"HURRAA"