Nagant veatu (ei peta pimedat)

Sibulapäiliste poiste aegu, vedelamad suved,

aknaruudud pisukesed, aknaruutudel piisakesed,

blondid ja meheohtu, näpud sügelevad reas,

kõnekas valmidus olla olemas, 

kohe, nüüd ja praegu,

enne hallasid, tikreid korjama,

tooreid ja teravaid, 

samblaid neelama, 

hõrku ja soolaseid, suitsusauna kirb,

kõle välispalee, seisab seal hoovi peal,

veidi nagu allgi, eemal jõgi,

jõe peal udud, ududes emade vaim,

nöör ja savi, punane savi, sinine savi,

bentoniit ja Purtse sinine,

kodu oli vilja tõlv ja toreduse tõrvik,

knopkad põlve ja marrad sulpsatusega vette,

et vee pind läikaks liikuma,

nagu aher vanapoiss, kelle hoovil on saun

ja kelle saunas on mõrd, oma ja hoolas,

mõrd nagu teinegi, veidi salkus, 

veidi tarku, ilma sõnu ütlemata, aga täitsa oma

ja täitsa omasoodu, mõrd nagu eilegi,

mõrd nagu teisiti,

praksuva pliidi pind on pime,

soolad küll kristalliks, revolver Nagant

ja päripäeva kellast saanud ühe mehe sõrm,

valget pinda näriv osuti rebimas valguse tagust aega,

kristall ja meenutus, nägi seal taga,

kuidas ohvritele anti mägi-piima, 

savine muda kirsavoidel, kardavoine,

kabuur kõik tönts, silm nii kile,

hing nii kõle, 

kalgi vanamehe kalk surm,

sõnnik jäi vedamata,

sellest on kahju.

Ühele kevadele jätkuks (mahlade voolamise aegu)

Kole koletiste ball, siin ja seal, iga nurga peal,

tormavad öhe ja tormavad sellest välja,

iga valik vaid teesklus, teeseldud mõnuga,

mõnu kõik lõkerdava jumal-pealiku lõks,

selle liikuma panev nöör,

ampelmann nii lõbus, nägu venitatud irveks,

hambad kõik omasoodu,

loodus kuid siiski, hoidma meid peab,

neid peab, võiks nagu,

aga siiski, sedasi nagu hommik pureb päeva

ja surub selle vormituse ja vormi vahelisse vaakumisse,

leiab sureva taeva ja tärkava lille konsolideerimine aset,

lahvatatud kevade armujook voolab mu veres,

nende veres, voolab väljagi, kui tarvis,

aga veel pole,

siis söendame me sütelkõndija visadusega,

selle viimase vintskusega tallad kõrvetamata jätta

ja liueldes tormata 

nende vastas, nende sugu, nende poolte püksikutesse,

hommikud ränikarva, vihmad kõik kinni, kohe valla,

pea nagu kivi, kivisse löödud mõra, 

kust peagi hakkab valgust paistma,

mõnuledes saabuva õhtu valguses ja selle välul,

kuldsed tolmukristallid ja seemned tantsisklemas

oma ajatut tantsu,

päikese mõõk löönud talvise määndamise välja,

liha kõik tamp, oi kui tamp,

kohe, kohe on suvi ja mahlade voolamise aegu,

nüüd kohe, kohe, leiab see, kes tasane ja see kes torm,

et äkilisuse vaistu tajume me kõik

ja see on norm.

Parfüüm

Bergamottist sukaadini oli veel tükk tegu minna,
kuid sellegipoolest oli alustatud mansuuridesse manustamist,

aine, mille kõvemad ja kibedamad tükid ulpisid enesestmõistetavusega

oli koonud endale aromaatse kooriku, naitusin selle fraktaalsusega,

kuidas vormid, mille sees asetusid väiksemad, esimese näolised,

kuid täiesti samaväärsed, meenutasid mulle kunagist armsamat,

selle aromaatne veatus oma muundeprotsessis lubas mulle midagi,

selle kõige ehedamas tähtsuses, tähtsus, mille olin ise andnud,

ehk sõlmisin mõne esteetilisuse vaistu või seda vaistu loova jumalaga

teatud liiki leppe, et just selle aja ja selle teo käigus kanduksin

ma läbi sünesteesia avatud ukse ja kõlistaksin neid jälke veendumusi,

veendumused, mis nüüd selle sama jälkusega metamorfoosseks 

olluseks muundusid, et ainete vahelise kaose kestel millekski uueks vormuda,

seal melanhoolia ja sinise kuu vaheduses, külm helk pealael, 

juuksed kestendavad ja salkus, puudutasin ma taaskord teda,

tema pigmendituid lohukesi ja künkaid, värv jaotunud ebaühtlase mõnu

ja oigega mööda nahka laiali, puudutasin tema peenikest nina,

mis lühikeste kuid tabavate lurtsatustega kinnitas minu tõuke

ja selle tingitava rõhu korrapära, mõni tõuge veel ja vallandub, …

mõni asjatu lootus hoida kinni hetke veatusest, aromaatne, kuid siiski,

siis, tabatuna oma salajaste uste läbimiselt, köidab kohalik kuid võlts taksiitor 

mind taas reaalsuse terava ja üdini läbistava vaistuga, mõni hetk veel

ja ma oleksin, … mida täpsemalt? – ei tea isegi, kuid oleksin, 

või vähemalt see tundmus minus, et miski, et kuidagi, … oleks,

kodus võtab mind vastu üks pisike, ühe praegusega ja kostab:

"Oleks on paha poiss!"

Kirjutele koertele (iga tänava lõpus on üks puhvet)

Ma nägin teda Puhvetis, seal võrratus inim-aparaadis,

kirju koer kõrvetas oma naudinguga, rummiga,

sest nii on hea, kondenspiimaga, mille magusus

sarnanes tema heaolutundega,

kusagil seal taimede ja varjatud vaoshoituste vahel

kogusin ma inimene olemiseks jaksu, keelitasin,

neeldusin enesele lähemale, et teada seda mida

pidid teadma need, kes olid valmis ohvreid tooma,

hedonist minus kõhutas naerda, kõhukas veatus

loomas päikesest varju, miski, mille eraldamist

olen otsinud, sellega loonud enama pimeduse riiki,

pärast istusin roheluses, piilusin inimesi,

selle sõna kõige kentsakamas tähenduses,

laskusin mõnusasse Barsi unne ja keeldusin 

mitte millestki,

kõigi kaitsete ema, nahaalne tõdemus päripäevast

ei hoolinud minu sõnulseletamatust piidlusest,

ainult magusus, terav kihvatus, jõnks südame all,

orgastiline teadvus ja selle laeng, 

kui asetasin ühe tüki, teisegi, enda suhu,

naeratasin, kui riivasin üht neidu,

pakkusin talle istet, pilgutasin silma

ja keerasin jutu maiustustele, nagu temagi,

nagu sina ja mina.

Female des untura (teie inimlik kõrgus)

…või need, kes pidid sõitlema eneste ja nonde varjuga,

kõvatatud ja mehiste varte pidu – see pidu vaid püksis,

kuid kusagil sootus ja väsinud aegade vahealas

ulatas naine mehele käe ja palus laua äärde istuma,

jalga puhkama, munni logelema, õlgu kehitama,

vaikides tõsteti pada tulelt, segati uhkelt ja tõsteti

oma igaveselt küttelt igavesele kütjale.

"Naine pole mõni omasoodu usulugu, vaid kratt,

kellele mees või mehemoodi jumal on elu puhund!",

sedasi on arvanud kalgid ja kõledad mehed,

peatunud korraks, nii mõnekski hetkeks 

ja astunud siis tõelise andumuse rongile,

aga alles siis, kui kubemest paar kõvemat läbi on käinud.

Nägemata enda ees vajadust, tegi paar ja paarike nende tarvis

kummarduse elule, kummarduse varjule, kummarduse kehale,

nõgi pesti katlast ja suitsuaugust, kardinad riputati kõrgele 

ja asjad, mida tehti rõõmuga olid asjad mida oleks tehtud rõõmuga,

seal seisis naine, vaatas oma piduste silmadega meest,

kui see viimast konti näris, pühkis silmi maitsete orgasmist

ja küsis, mis ta ära teha saab.

Haledad vennikesed küll – ta mõtles aga tundis süümekaid

oma mõtete veatuses, jagas need mõttetumad tööd mehele

ja enda usule temast, naiste metsikuse arvelt künti taluvuse põldu,

nüüd – ilma valu ja vaevata, ilma reeglite ja peremeesteta,

kuldsed tikandid suveohtu õhus, vitraaž hägustel silmadel

ja mõni selline teadvustus, mille külge ei jää ohtlikud ideed.

Koosloomise ülistus pole ülistus surmale, vaid just selle teisikule,

elu tarvis leiavad vabanduse ja lahenduse nii mees kui naine,

viimasel andestuse tiivuline seljas, ahtad rohumaad niisked,

järelpõlved või nende puudumine vanadesse ürikutesse jäetud,

ning uutele aegadele vastavuseks hoitud üksteist 

parema tuleviku vimel, hoolimata selle kujust ja värvusest,

ainult selle nimel, hoolimata vanast vaenust ja kujutisest,

vari oma monogaamia põletatud trooniruumis, troon veel seal.

"Parem oleks mitte ragistada!", mis nende vanade uskude näol

on olnud parema arvamise kalk tava, kõik mis kannab

on naiselik, paadid, autod, lennukid, kuid kõik mis annab

on mehelik, segadus paratamatu, mitte nii segane,

antakse seeme, kantakse vilja, antakse ilu, kantakse võlu,

antakse valu, kantakse õudu ja nende väikeste surmade nimel,

on mõlemad valmis ohverdama oma tõelise vabaduse hinna.

Börsil paremad päevad või vähemalt nende ootus,

oksjonär möliseja tõstnud väärtust, mees naisele ja naine mehele,

mõlemaga tuleb tuhat ja tuline, plagud keeratud rulli,

käed surutud pihku ja loomariigi vanima seaduse järgi

ühtiti veel enne lõunat, karjäär liivane ja loomad söötmata,

seadus ilma andjata, pilgud kõik lõunasse.

Täna on ühel neist tähtis päev ja teine on valmis andma,

kõigi andjate nimel teeme kandjatele võimsa ja karuse 

"HURRAA"

Mõni näotu demagoogia (kurjade viisilt)

M armastas paljusid aga paljud ei armastanud M-i,

ta teadis seda, kui krõbistas paberit kommi pealt,

kui paugutas mullikilet peegli ees, ootamas elu

või seda ehmatust, mis ellu ärataks,

tea, näiliselt näitas endale hambaid,

irevil ja päevinäinud, M-ile omased,

suitsust pinevil, kohvist kollased, klaarid õunad

igemete reas,

tasa tuli õrnus tema roietesse,

liigutas neid padja külge, kujut mehena,

savist veel voolimata, nimigi andmata,

aga juba ideest kaugemal, liival tehtavad ringid:

"Tee tõmmet ka!", aga tõmmet ei tulnud,

punni pudelilt on saadud, nüüd tagasi ei saa

ja hing mis läbi kaela aetud, ilma purjeta,

vahi, kus teine ütles tema M-i kohta,

köhatas kurgu puhtaks ja kostis paar sõna,

vihast nii vimmas, M siis vinnas ühe hoobi teise järel,

mitte vaenlasele ega selle kuvandile,

mitte isikule per se, vaid enesele,

nähtamatute hinnangutega, sõnadeta noad,

need, mis lõikavad kaunist naisekeha sügavamalt,

kui oht meeli köita või surnuks heita,

aga M polnud papist poiss, nigu neiu lausa,

juba naine siiski, keetis sülti ja neetis münti,

tantsis end vabaks nendel nädalatel, 

kui päevad olid segadusse aetud,

joobununa oma meeletusest, meel kui saviahi,

muidu nii Ahar, rinnad selle kuplid,

päikesest võetud tipud, siin ta sai endast võitu,

enda noad kõik tuppe, tupp kui vaetu,

kellegi taga aetu, see tupp nii vaetu,

aga meie M, nii külm, nii kütk,

ta näiline saladus, kõik see miski,

miski, meie tarvis salatu,

põdur hommik, venind lõunasse,

Bolt ja häbitu tee, pilgud mis rebind 

juba rebit kleite, ehit püksid, higist närbund,

nigu nirgid virgund, silmad kõik punnis,

kiratseva päikse ohtu, toad need kütmata,

vannis veel okse, peegli ees, näotu ja oma,

M siis seisis seal, kontsad taeva poole,

lagi veel ees, kõrgemal tähed ja täitmata unistused,

kuid hing, küll pudelist ja läbi kaela,

siiski oma, ei kellegi teise, siiski oma,

punni pudelilt on saadud, nüüd tagasi ei saa

ja hing mis läbi kaela aetud, ilma purjeta,

nii nagu tahet, vahetu ja valju-näinud,

siiski oma, ei kellegi teise, 

vahetu ja palju käinud.

Selle sitamaja tagant või võikalt omasoodu

Sina ei pea lööma oma pead,

ei kehitama õlgu, ega irvitama salalikult,

ei pea kuulama teiste kurbade laulu, naeru,

sina ei pea lööma oma pead,

vaid teadma, mis sinu jaoks on hea.

Kuigi usk ei kanna koeraohtu rebimist,

kont mu suus, ilane ja lausa,

kohut käidud lihuniku ja tema noaga,

aga siingi sina ei pea teadma, mis on hea,

vaid kehitama õlgu ja teadma, mis sa tead.

Närit andekust ja omasoodu vilju, närit, nii närit,

siinpool vilja ja tuuli, nähtamatuid silitajaid,

paberile kantud ja paberilt antud,

närit, nii närit omasoodu.

Usun, et paremad päevad on veel tulekul,

usun, et on juba käes, kunst kunsti pärast,

veidi raha kah, kuulsus auga või autult,

ebareeglipärane korrapäratus, pärani suud

ja see miski minus, nii võikalt väekas,

et keegi ei saa ennast enam matta.

Öeldagu või sitasti, ikka teen minu moodi,

ikka teen hästi,

öeldagu, öeldagu, näed juba,

näed teengi.