Kui nainegi nõnda saaks

Võibolla taheti öelda ja öelda seda ainult enesele

läbi märkide ja sünkroonsuste, nüüd reklaaminud

enda sisekaemusi ja teeninud kopsakust kukrusse,

endal silmavalged punaseks kulunud pimikutesse piilumisest,

õhtukuma taga kallimate varjud, kasvanud mälestustest üle,

puhkuste ajakavas nördimusega, mis veidi teeskluse sarnane,

avanud rinnahoidjaid ja heldimusega kinkinud erutust

neile kes nähtamatuse taga vajatute nimesid kandsid,

kallistus, suudlus ja enese poole pöördumine,

kunstiga võib kaugele jõuda kui pole ootusi, lootusi,

neid kiviga visatud seisaku-momente, üle-õhu vedamisi,

näha veel vaid veidi ennast nendes pisarates, mitte kurbusest

vaid tõelisest tundmusest, mis kaigub tuhandete aastate miljöös,

ümbersünni tuuletuses, nii on hõigatud välja, meelde tuletades,

et tähtsus sünnib pealekauba, palud või mitte, lasta nüüd lahti

ja nuusutada neid kollaseid õisi prantsuse balkonil,

Vahemere sündsusetus kutsunud ühtima, krevetid mälutud,

juustud sulanud päikese tavatus õrnuses, vein virgutamata

kasvatanud heljumist, tiivad laenatud neilt kes võtsid vaevaks

inimesega kokku kasvada, tänu taevale,

sealt tuleb järgmine, naeratus näol, arvamas luuletajast midagi,

päevast päeva, ööst öösse, punase sibula koored ummistanud 

vaimseid elamisi, proovinud armastada, kordan proovinud,

nende kunstilise väärtuse manamine nõutud vaid kõrgemalt,

sellest ise, ise, ise, ise, ise vaid unistanud,

seal nende nimede ja numbrite, tähtede ja allegooriate varjus

saab mõni oma tõelise vormi ja lubab endal olla eksisteerinud,

see looja, lammutab vana alati pärast uue loomist,

kui see looja soovib olla muutusega ühtne,

muutus on ainus konstant,

võibolla oleks hea kui nainegi nõnda saaks,

seda ta mõtles ja mõistis,

et vast juba ongi.

Pimedus saab valgeks (pošuli)

Sureva taeva ja mehe vahel on naine,

see sama näilikkus milles kastetud kõik hoomamatused,

ükskõiksus paratamatu, pahviks löödud inimtõug,

inglite äratajas salajaste kunstide viljeleja, 

möödaniku meenutustes kallimate figuurid,

näod kõigil kuklasse, südamed jäätuvates pihkudes,

teil seal kaugel pole vist vajadust pista end väiksemasse vormi, pandemoonium kulunud väljenditest umbes,

taas puudutavad nad mind siit ja sealtpoolt,

molekulaarne püsimatus vannub jumaluste taoliseks,

et vägi saaks välja, et vägi saaks välja,

elemendid puhastage, et manitsuste taga võiks näha

tõelise hoolivuse ja haavatavuse inglipead,

sõnad mis kaitsevad ja sõnad mis ravivad

ja need teised mis joobnute huultel ei maga,

saanud uute palvuste pealseks,

valge puu mille all kord sündisin, näinud paremaid päevi, elu-öö lõpul seadnud keeldudest hoolimata samme, neid samu samme, kodu poole,

akendest vaatasid su silmad, ühise taeva ja maa poole,

kallimate rõõmud ja kurbused vahetanud ürpe

ja sellest polnudki nii kahju,

ma olin sinu ja sina minu, mõni ütleks,

nii nagu peab,

nii nagu peab.

Kaetust

Selle jala tõeline tunne pole kadunud väärtuste vallatus,

põrgu seintele kritseldatud grafiito: "Armastus tõi meid ühte surma."

siis põletati nahkadele päikese templeid, sümbolid mille 

vormi ma kuidagi ei suutnud meenutada,

mind tabanud ebaedu polnud saatnud meiesuguseid veel,

siis esimeste seas, sain öelda, et mina tulin välja sellest kõigest,

saatuse parandamatud haavandid, vere maitse roojamas

puhtaid olendeid, muutmas neid peletisteks minu kõrval,

seitsme pea ja äkiliste meeltega,

fööniksina tuhast, klassikalise filoloogia tõetruu alamana,

igaviku poeedi näo kuid igatseva südamega, see pidavat 

nii olemagi, kuigi sedasi ei paistnud mu olemus janunevat,

kas tõesti võis veel parandada hingehaavu see sama mis neid 

oli löönud, see kuldne läige nahal, tema huulte puudutus,

mõni veatu idealistlik räsitus, alamale, jah alamale,

pole vaja teada kõrgema võimu kandja hingeelu,

taas kord pööran ma enne risti, et mitte sarvikule

kuklasse hingata, meie tundmused ei paista kattuvat,

tüliõuna keskmeks on armastuse seeme, 

enne keskööd panen vere hoiule ja toimetan

ainult enese käsu ja tahtmise järgi,

võtku neid teisi see otsimise vägi,

minust peab saama leidja.

Käsi kaugel või ...

Sellest kõigest pidi kunst tulema, tõeline ja puhas,

salajaste nüansside kuningas, leegitseva krooniga, 

valmis hülgajatele kätt andma, ehk polnudki

see ohverdus neile meeltmööda, kui ma olin näinud

päikesekoja valvurit, mõnudega maadelnud,

see valu ja tema oskus mind lahti sõlmida, 

need olid vanema igaviku madalad mõjud,

ähvardused, et parem on üksi, koit kohe ukse taga,

piduse näo ja valiantse hoiakuga, sõdinud peletistega,

kes kõik su kutset närinud, 

aga päike tõuseb, kikitab kõrvu ja kingib kulda,

taas katsub kergus üle kere ja avab selle,

mille lukk on paistnud roostes, 

et ka mina võiksin lembes laulu luua,

sinu nimi suul.

Vanitas vanitatum

Mis siin ikka, teil kes te olite pool-väärtuste najal

enda elu ehitanud, polnudki vaja teiste tingimustega abi,

sest see kes teil eelmine nädal hinge seest kiskus,

oli see nädal ikoonidel jumaldatud, 

tuuleke, mis mõnedel juhtudel kustutab on võimeline

ka suurendama leeki, neelaku mis maksab, kõigile võrdselt

tähendab keskpärasust, inim-projekti surm,

sedasi vähemalt teistest eripärasemalt võisime meiegi

näha kesksuvise päikese all omi võlusid,

eriti kui nendel võludel olid sinu käed ja sinu jalad, 

sinu nägu ja nimi,

võtsin ka sinul käest kinni ja sosistasin meelitusi,

nagu ennegi, siiski alati teisiti, alati uuesti,

sest ju siis on vabadusel võime võtta meie väärikuse

vastu omi kontrolle, naglalt siunata siis kui pole vaja

ja manada näilikult enese nimel, 

siiski teistele näpuga näidates, et poeetilisus 

pole siinkohal keelu taga,

keereldes ja viseldes tühjuse poole,

struktuursete olemite irvitus laenanud julguse 

sellele alatule kuid lubatud hirmule, edasi, marss,

taeva poole, iga dimensioon kiitleb oma luigelauluga,

teemantina siuglev hõbejas jõgi, millel hinge libratsioon,

parema tuleviku nimel, sedasi on väidetud,

reaalsus pole küsinud loojatelt väärastumist,

siiski saab väärastumine ilmneda, sest nii palju

kui on öelnud targad keeled, muistsed tahvlid,

oleme me kõik siin paadis kambakesi,

nature morte ja selle võimekus kirjeldada korduste sadismi,

pildilt hääbuv lootus, et asenduks sunniga,

sund elada, sund surra, mõnel juhul sund ära jätta,

et siiski vastuvoolu triivida, kõigi maskid ees, kõigil,

sealtmaalt on selle tõelisuse nimeks tants surmaga,

käest kinni ja rõõmsal meelel igaviku valvurite tänupühaks,

vannutatud piiririigi vapil selle armastaja hing 

ja sama pühaduse vorm, mõnel juba näodki,

aga siin oleme meie sinuga, suurte mängude nupud:

rex ja regina.

Vernerist pooljumalateni siis veel tagasi, nali, ainult edasi

Kirjutised seinal, et see keda hüütakse

variaablite kuningannaks, saaks oma isu täis,

ohh emand Looja, sinu sidemetega ja selle täiusliku naeratusega

võib mõni meist kella tagurpidi keerama panna,

aga ei suuda kunagi muuta enamat kui seda milleks 

usutakse end võimeline olevat, või nii ta arvas

ja kohmetuna pillas selle uitmõtte peale oma kohvitassi,

kohviku külalised vaatasid temast mööda,

ehmumine oli vana sajandi mood, nüüd olid uued ajad,

oma mõtetest teadlikuks saamine pidavat pagasit vähendama,

seal seisis valge nahaga, veel värvimata neidis,

nuttis nukke taga ja sajatas oma kaotusi, kunst mis ehetena

tema nime edasi kandis oli rohkem laps, rohkem essents,

kui massi väärtused ja hoiakud, need suhkrust visandid,

sulanud aegade hämusse,

teravad purihambad puurisid põske, raua maitse neelas igavikku

ja looming, see vana hoor, mattis end päevade ikaldusse,

sajaseid lehvitades vanadele vuntsidega meestele,

et iha, mis teda kord oli kannustanud, ehk otsustaks koju naasta,

kohvi aroom heljus külaliste ninadesse, käivitas momebaarium 14

ja manas vaimusilma ette hetkelisi audiovisuaalseid haistinguid,

implanteeritud, võibolla, ainult sina tead,

siis võttis elu teda tema enese loodud reeglite kohaselt,

sest teisiti enam ei saanud, kui just tema valikust lähtuvalt,

seal ta seisis, muutuvate nägude ja külma tuule käes,

suvi kohe siin.