"Suur maailmateater", sinule kaunis
mäng, suure ja vapustava auhinnaga,
osalemine vabatahtlik, nagu mõni idealismist
vaimustatud filosoof, vaba tahe ja sipelgate
pessa visatud rästik, homne unustanud tänase,
perutava täku moel, edasises kõhklematu,
kindlasti must nagu pilkane pimedus, kõigi
allegooriate karistav ema, näpud punased
piitsast enne präänikut, naeratus nälgiva
ja alandliku lapse suul, mäng – ainult mäng,
põrunud muusiku ajukelme põletiku ja ahne
ärimehe vahelisel muruplatsil kiigutab
memmeke kiiktoolil, värviliste õhupallide
kavalkaad õgimas kohta pilvede sekka,
päike kõigest üks nende seast, eristusi palju,
vaata vaid vaatenurki, õhtul kui Itaalias,
seal selle mäe külje all, punastest plaatidest
katusel ingleid ja deemoneid leiutati,
naeratasid olemisest kaugemal hingitsejad,
aga ilu oli sinus eneses, pärast muru niitmist
kui oli sadama hakanud, siis äkk lõpp,
aroomid, mille sündsusetus ja kiim
ühist aset jagasid, nendest sündinud julm
haavatavus, sinu ilu minu silmis,
kusagil kires kukk – Che bella giornata!
No comments:
Post a Comment