siiski ei realiseerunud sinu unistuste loovus nende
kaunimate vaid justkoht robustsemate esteetide muljetel,
näod peeretamas, imestuse irve venitamas ammu
kasutamata olnud näolihaseid, kurded avamas iiristel
valgusallikaid, poolkuu sirp ja hetkeline, kui ainumas,
siiski olemas, teineteisele kuulumise tunne,
paluti vaikust, magusam kui mari hommikuse kaste
peegeldusel, kakofooniate vahelistes ruumides, seal
on ta tõelisuse maitsvam, magusam kui mari, kindlasti.
Kõnedes mainitakse sinu tulevasi tundeid ja tuhusid,
kui see võimalikuks saab, tulnud kui varavalminud talv
kevade iharal õuel, viimane kortsunud õun oma viimase
pingutusega hoidmas end oksal, alles egiptuse iil
võib võtta teda, hammustanud kuldsete lõugade vahele,
aja petetud konversioon, lõvi peatumas hetkeks,
siin ja praegu polegi sinust ja igapäevasusest tähtsamat
ja selles seisneb minu valiku õigsus, et see kuulub ainult mulle.
Sina, kes nagu sumbuva jõe hääletu karje, voolad igaviku poole,
vannutad enesele üksiku kuid iseseisva järgija, vaba oma valiku
illusioonis, sinu pruunid silmad kandnud mind varemgi,
õhtuooteks meie tundmuste mehu,tahkestuva reaalsuse
meenutus pliidi nurgal, kuivanud ja taastulemiseta
fööniks, nimeta igatsus pööramas oma veel kivistumata
silmi, üks vaatas heeringat, teine kartulat, meie – käed
ristatud üle-armastuse-ütlemiseks, mannetu väljend –
kaduviku laste meeletu püüd, ootuse varjamatu laeng
ja kindlasti, kohe kindlasti, ei väsi kordamast, nende hukk.
Tunned, me pole varem siin olnud, siin on kõik sinuga esmane
ja sellepärast on hävitatud ja kustutatud kõik mis on olnud meie suhe
ja loovus võib meid linnupojukestena kanda üle-elu-suuruse
ja kontuurideta olemise valda.
Kas oled valmis?
Kunst sinu hommiku-kollasel nahal
soovimas mu sõrmi, kuid veelgi enam – kohalolu.
Taevas kannustamas uniseid pilvi, presskannu tilast
tõusev aromaatne aur ja pisikesed rohelised tassid
oma pisikestel rohelistel alustel, digitus minimus
tõusnud samaväärse innuga kui minu friskiinne meheau
ja hingetõmbeaeg, millele me kunagi tähelepanu pole pööranud,
saanud tervenisti ja ainult meie omaks.
Maised kehad, kuljustena kosmilises tuules, laulmas meist,
kui kodutunde ja tõelise hoolivuse eksponaadist.
Selline on sinu kunst.
No comments:
Post a Comment