sosistus mind üksikuks on juhendanud, seespool enne kolme veidrat õde istub minu pesas kalamees, õnged, traadid, mehhanismid, sündsus kaldapealsete kombel jalataldadele kinnitatud, ta vaatas mind ja ütles: “See on õige.”
“mein Schatz.”
Võluva õhtu najal jalgu sirutades, kuld langemas naeratuse palgeile, kehitas ta õlgu teadmise varjamiseks, polnud vahet kui põse ja pruuni silma vahele jäänud pisaralt peegeldus mu Olemise hämming, rohi lõhnas klimaatilise pesu järgi, felix felicis, ma oskasin isavaimu esindajana võluda võllast kaunimat tulpi ja tema oma emavaimu kombe kohaselt kasvatas mulle lohutuse talveaia.
Nii on õige, kui nii siis tõelisuse niidistike korratuses, tohuwapohu, kostab maagiliste tundmuste lihtsus, vaikuse tervendav hellitus, ruum kuhu te olete jäänud, nüüd paremate päevade poole, horisondil päikese valendav valgus, ööd kõik selja taga ja nendeski oma kauni kogemuse vili, kasvanud minuks ja sinuks ja murtud Maailma hingeks.
Hoituna ja lapseliku imestusega toon ma teid siia ja olen piiritult tänulik, et külastate mind, viigimari katuseaknal ütleb teile nüüd midagi ja kalamees tõmbab mu jõest tulevase mälestuse, iga vikerkaareline soomus teie rõõmsate nägudega.
Mis siin ikka.
Kas on aeg?
No comments:
Post a Comment