keda paljuks ei peetud, kui ta oma särgi värvli
vahelt sigaretti huultega rebis, endal silmis
see sama veendumus, millega ta mitte ainult
enesele ei valetanud.
Üks pühkis luuaga kondipuru ja oleks võinud vanduda,
et nägi õhkõrna värelust moodustumas tsinkja pleki
ja tapetud sigade taustal.
Teadmata oma isade patte, ei keeldunud lapsedki
neid sooritamast, aga siiski pole vaimudel kombeks
ilmast rääkida, isegi kui vana vorm suitsule kisub
ja seatapu hais sajandeid noolib.
Nende fragmentidega paluti mul öelda, et ärge
kisage, dementeerunud ohvrimeelsed saavad näha
paremaid päevi, kui sedagi, siis kui õige aeg on käes,
kõik mis oli enne, on kõigest lugu ja kas peale
filmi on mõistlik elada seda läbi,
parem täie auruga edasi, vaata juba tõuseb päike,
nagu varemgi, siiski täiesti teisiti.
No comments:
Post a Comment