Friday, January 8, 2021

Ainult arabesk, sinu käsi minu käel

Sinu kella osatava osutiga palusid sa mind istuma,
enda kõrvale, sirutades oma udemes kätt, 
et patsutada väänlamotiividega, mõni ütleks arabesk,
voodikattele, vorm ja struktuur, mis kõnetas mind
samamoodi nagu sinu pruunid silmad, mis voolasid
üle mu maskuliinsete definitsioonide, et avada seal,
tead küll, südame all kõrvulukustava vaikusega 
portaali, kus tulevikuväljavaated edelatuulena
valgeid sädemeid lõid, taustal nimeta linnu suled
ja suveööde võilille tolm, otsimas pidevalt
muutuvat sihtpunkti, tunnet ja kodu, 
elamise võrratut truudusetust, meie mängu.

Sinu pisikeses külmetava kunstniku korteris,
kus armastus ähvardas meid teineteisest rebida,
ei paelunud küünlatagused aknaruudud ja nendel
laiutavad talvekristallid, kuigi oleks võinud, ma tean,
ei paelunud mind kuldsel metallplaadil võluv atlas,
oma müstiliste jõgede ja niitude, mägede ja orgude,
võõraste kuid meelierutavate kultuuriruumide lubadusega,
ta ainult rippus seal austusväärse kuid kadunud hinge kombel,
vapra meenutusena kunagisest minapildist, 
ja ma nägin vaid sind, käsi minu käel, märkamatu
hoovusena kujundades minu sisekliimat, märkamatu
õndsusega loomas esimese lumega, laste kilkeis 
lumememme, või mõnda iglut, kuhu tundeküllase 
kuid leppiva poeedina võisin mattuda, surm
kõigest järgmise peatüki algus, sedasi, jah sedasi,
käsi minu käel, ma olin olemas, kohalolu hindamatu valvur,
mütsilotu viltu peas, suu poolavatud, sõnadeks
mida pole veel olemas, et hoida mälestust sinust

ja ainult arabeskist, sinu käsi minu käel.


No comments:

Post a Comment