ja loomulikult oli neid kes nimetasid seda lombiks
ja neid kes vaatasid ainult taeva poole, oodates vihma
ja neidki, kes surid janusse aga meie, kes me pole
harjunud ega harjutanud, ei pidanudki leppima
ega anduma sellesse teisenenud olemise vormi,
kui ainsasse mille altaril veel mõni kustuv küünlake
ja ikoon, mille joonistaja oli üritanud varjata oma tõmblusi
konarlike pintslitõmmetega, taevas maaga ühte, taevas maaga.
Saime oma jalad lõpuks vastu maapinda, enne oli suur kisa
ja kära, kas ja kuidas üldse tuhvleid jalast saada, parim neist
lootusetute meeletu kisa: Miks üldse? neilgi muie mille
peitmine ei paistnudki enam staatusele indeksit lisavat,
peamine oli jääda pidevalt saabuma, see oleks täpsem kirjeldus
sest olles vaimust viidud universumi kogemuse allikaks,
ei vajagi ükski meist staatilist juurdumist, võib eks öelda,
olime valmis maiselt voolama, rahul olnu ja olevaga,
elevil tuleva ees ja ilma fikseerituseta, hmmm jah nii ongi hea.
Tuluke kergitas end astangult, piilus pimeduse silmaauku
ja küsis: Kas mind või?
Seal sa olidki kõik see aeg.
Mängime* ?
No comments:
Post a Comment