Majakavahi laul

Lugedes mõtteid üle, ei sea säherdune isehakanud koomik

end tõsiste ninanipsuks poodiumile vaid venitab

oma elamise kummi purunemiseni, et siis anduda

ohvrimeelsuse vabandusega hedonismi, sigadus 

oleks talle keelata seda või öelda need kulunud 

sõnad: "Oi kui kahju."

Muret tekitas aga rohkem see väisav väsimus ja migreen,

mis tabas stepihundi pärast-maagilist-teatrit olemist

ja elamise malelaual ei lubanud need totrad ja keelavad

programmid kõndivatel ja hingavatel päikestel

molekule mõjutada, ise juba ühest mustast august väljas,

teine valikute eikellegimaal, süsikus viimase lahendusena

lähedust igatsevate inimesetaoliste olendite kaitsemehhanismiks,

viimane oli veidi ülepaisutatud, mis sellest, väljavalitutele.

Tundsin teisigi samas teadlikkuse laines, reaalsuste kokkupuutekoha

ja võimalikkuste udusulise puudutuse kerguses, loominguliste

ja enesekriitiliste inimeste tunnustamiseks ütleb see vägi:

"Te olete imelised ja kas nüüd on aeg esile tulla?"

On öeldud müütide algupära arvestades, et eksimisteks pole ruumi,

lakkugu panni need hindajad ja iga väärastunud uskumus

ja kast kuhu meid on sunnitud surma ähvardusel, 

mis muide on maailma suurima illusiooni vigane kaksik (hirm),

paelugu nüüd meie harmooniliste katsumuste veatus,

et keha, maa ja hing vahetaksid südamlikke tänusõnu

üksteisele ja teadmatuse loor langeks lõplikkult.

Juba jälgitakse meid lähemalt, areenil pole aega,

lõbusam on tantsida oma segadusega tangot.

Aurora vinegrett

Sume ja tagasi alguses, siin pole ju vahet mis salamisi

sosistus mind üksikuks on juhendanud, seespool enne kolme veidrat õde istub minu pesas kalamees, õnged, traadid, mehhanismid, sündsus kaldapealsete kombel jalataldadele kinnitatud, ta vaatas mind ja ütles: “See on õige.”

“mein Schatz.”

Võluva õhtu najal jalgu sirutades, kuld langemas naeratuse palgeile, kehitas ta õlgu teadmise varjamiseks, polnud vahet kui põse ja pruuni silma vahele jäänud pisaralt peegeldus mu Olemise hämming, rohi lõhnas klimaatilise pesu järgi, felix felicis, ma oskasin isavaimu esindajana võluda võllast kaunimat tulpi ja tema oma emavaimu kombe kohaselt kasvatas mulle lohutuse talveaia.

Nii on õige, kui nii siis tõelisuse niidistike korratuses, tohuwapohu, kostab maagiliste tundmuste lihtsus, vaikuse tervendav hellitus, ruum kuhu te olete jäänud, nüüd paremate päevade poole, horisondil päikese valendav valgus, ööd kõik selja taga ja nendeski oma kauni kogemuse vili, kasvanud minuks ja sinuks ja murtud Maailma hingeks.

Hoituna ja lapseliku imestusega toon ma teid siia ja olen piiritult tänulik, et külastate mind, viigimari katuseaknal ütleb teile nüüd midagi ja kalamees tõmbab mu jõest tulevase mälestuse, iga vikerkaareline soomus teie rõõmsate nägudega. 

Mis siin ikka. 

Kas on aeg?

Kuldsõõri peegeldus ja meister(dusest)

Vaata vaid, nad nägidki endi ees võimaluste tohutut tiiki

ja loomulikult oli neid kes nimetasid seda lombiks

ja neid kes vaatasid ainult taeva poole, oodates vihma

ja neidki, kes surid janusse aga meie, kes me pole 

harjunud ega harjutanud, ei pidanudki leppima

ega anduma sellesse teisenenud olemise vormi,

kui ainsasse mille altaril veel mõni kustuv küünlake

ja ikoon, mille joonistaja oli üritanud varjata oma tõmblusi

konarlike pintslitõmmetega, taevas maaga ühte, taevas maaga.

Saime oma jalad lõpuks vastu maapinda, enne oli suur kisa 

ja kära, kas ja kuidas üldse tuhvleid jalast saada, parim neist

lootusetute meeletu kisa: Miks üldse? neilgi muie mille

peitmine ei paistnudki enam staatusele indeksit lisavat,

peamine oli jääda pidevalt saabuma, see oleks täpsem kirjeldus

sest olles vaimust viidud universumi kogemuse allikaks,

ei vajagi ükski meist staatilist juurdumist, võib eks öelda,

olime valmis maiselt voolama, rahul olnu ja olevaga,

elevil tuleva ees ja ilma fikseerituseta, hmmm jah nii ongi hea.

Tuluke kergitas end astangult, piilus pimeduse silmaauku

ja küsis: Kas mind või?

Seal sa olidki kõik see aeg.

Mängime* ?

Selline on sinu kunst (veatu)

Sulle pole kunagi meelepärane olnud mitmetimõistetavus,

siiski ei realiseerunud sinu unistuste loovus nende

kaunimate vaid justkoht robustsemate esteetide muljetel,

näod peeretamas, imestuse irve venitamas ammu

kasutamata olnud näolihaseid, kurded avamas iiristel

valgusallikaid, poolkuu sirp ja hetkeline, kui ainumas,

siiski olemas, teineteisele kuulumise tunne,

paluti vaikust, magusam kui mari hommikuse kaste

peegeldusel, kakofooniate vahelistes ruumides, seal

on ta tõelisuse maitsvam, magusam kui mari, kindlasti.

Kõnedes mainitakse sinu tulevasi tundeid ja tuhusid,

kui see võimalikuks saab, tulnud kui varavalminud talv

kevade iharal õuel, viimane kortsunud õun oma viimase

pingutusega hoidmas end oksal, alles egiptuse iil

võib võtta teda, hammustanud kuldsete lõugade vahele,

aja petetud konversioon, lõvi peatumas hetkeks,

siin ja praegu polegi sinust ja igapäevasusest tähtsamat

ja selles seisneb minu valiku õigsus, et see kuulub ainult mulle.

Sina, kes nagu sumbuva jõe hääletu karje, voolad igaviku poole,

vannutad enesele üksiku kuid iseseisva järgija, vaba oma valiku

illusioonis, sinu pruunid silmad kandnud mind varemgi,

õhtuooteks meie tundmuste mehu,tahkestuva reaalsuse 

meenutus pliidi nurgal, kuivanud ja taastulemiseta

fööniks, nimeta igatsus pööramas oma veel kivistumata

silmi, üks vaatas heeringat, teine kartulat, meie – käed

ristatud üle-armastuse-ütlemiseks, mannetu väljend –

kaduviku laste meeletu püüd, ootuse varjamatu laeng

ja kindlasti, kohe kindlasti, ei väsi kordamast, nende hukk.

Tunned, me pole varem siin olnud, siin on kõik sinuga esmane

ja sellepärast on hävitatud ja kustutatud kõik mis on olnud meie suhe

ja loovus võib meid linnupojukestena kanda üle-elu-suuruse

ja kontuurideta olemise valda.

Kas oled valmis? 

Kunst sinu hommiku-kollasel nahal

soovimas mu sõrmi, kuid veelgi enam – kohalolu.

Taevas kannustamas uniseid pilvi, presskannu tilast

tõusev aromaatne aur ja pisikesed rohelised tassid

oma pisikestel rohelistel alustel, digitus minimus 

tõusnud samaväärse innuga kui minu friskiinne meheau

ja hingetõmbeaeg, millele me kunagi tähelepanu pole pööranud,

saanud tervenisti ja ainult meie omaks.

Maised kehad, kuljustena kosmilises tuules, laulmas meist, 

kui kodutunde ja tõelise hoolivuse eksponaadist.

Selline on sinu kunst.

Lühidalt nii mõnestki

Sellest olla rääkinud juba varasem melanhoolik,

keda paljuks ei peetud, kui ta oma särgi värvli

vahelt sigaretti huultega rebis, endal silmis 

see sama veendumus, millega ta mitte ainult 

enesele ei valetanud.

Üks pühkis luuaga kondipuru ja oleks võinud vanduda,

et nägi õhkõrna värelust moodustumas tsinkja pleki

ja tapetud sigade taustal. 

Teadmata oma isade patte, ei keeldunud lapsedki

neid sooritamast, aga siiski pole vaimudel kombeks

ilmast rääkida, isegi kui vana vorm suitsule kisub

ja seatapu hais sajandeid noolib.

Nende fragmentidega paluti mul öelda, et ärge

kisage, dementeerunud ohvrimeelsed saavad näha

paremaid päevi, kui sedagi, siis kui õige aeg on käes,

kõik mis oli enne, on kõigest lugu ja kas peale 

filmi on mõistlik elada seda läbi, 

parem täie auruga edasi, vaata juba tõuseb päike,

nagu varemgi, siiski täiesti teisiti.

Theatrum Orbis Terrarum

Mõnele terve maailma teater või 

"Suur maailmateater", sinule kaunis

mäng, suure ja vapustava auhinnaga,

osalemine vabatahtlik, nagu mõni idealismist

vaimustatud filosoof, vaba tahe ja sipelgate

pessa visatud rästik, homne unustanud tänase,

perutava täku moel, edasises kõhklematu, 

kindlasti must nagu pilkane pimedus, kõigi

allegooriate karistav ema, näpud punased

piitsast enne präänikut, naeratus nälgiva

ja alandliku lapse suul, mäng – ainult mäng,

põrunud muusiku ajukelme põletiku ja ahne

ärimehe vahelisel muruplatsil kiigutab 

memmeke kiiktoolil, värviliste õhupallide

kavalkaad õgimas kohta pilvede sekka,

päike kõigest üks nende seast, eristusi palju,

vaata vaid vaatenurki, õhtul kui Itaalias,

seal selle mäe külje all, punastest plaatidest

katusel ingleid ja deemoneid leiutati,

naeratasid olemisest kaugemal hingitsejad,

aga ilu oli sinus eneses, pärast muru niitmist

kui oli sadama hakanud, siis äkk lõpp,

aroomid, mille sündsusetus ja kiim 

ühist aset jagasid, nendest sündinud julm

haavatavus, sinu ilu minu silmis,

kusagil kires kukk – Che bella giornata!

Ainult arabesk, sinu käsi minu käel

Sinu kella osatava osutiga palusid sa mind istuma,
enda kõrvale, sirutades oma udemes kätt, 

et patsutada väänlamotiividega, mõni ütleks arabesk,

voodikattele, vorm ja struktuur, mis kõnetas mind

samamoodi nagu sinu pruunid silmad, mis voolasid

üle mu maskuliinsete definitsioonide, et avada seal,

tead küll, südame all kõrvulukustava vaikusega 

portaali, kus tulevikuväljavaated edelatuulena

valgeid sädemeid lõid, taustal nimeta linnu suled

ja suveööde võilille tolm, otsimas pidevalt

muutuvat sihtpunkti, tunnet ja kodu, 

elamise võrratut truudusetust, meie mängu.

Sinu pisikeses külmetava kunstniku korteris,

kus armastus ähvardas meid teineteisest rebida,

ei paelunud küünlatagused aknaruudud ja nendel

laiutavad talvekristallid, kuigi oleks võinud, ma tean,

ei paelunud mind kuldsel metallplaadil võluv atlas,

oma müstiliste jõgede ja niitude, mägede ja orgude,

võõraste kuid meelierutavate kultuuriruumide lubadusega,

ta ainult rippus seal austusväärse kuid kadunud hinge kombel,

vapra meenutusena kunagisest minapildist, 

ja ma nägin vaid sind, käsi minu käel, märkamatu

hoovusena kujundades minu sisekliimat, märkamatu

õndsusega loomas esimese lumega, laste kilkeis 

lumememme, või mõnda iglut, kuhu tundeküllase 

kuid leppiva poeedina võisin mattuda, surm

kõigest järgmise peatüki algus, sedasi, jah sedasi,

käsi minu käel, ma olin olemas, kohalolu hindamatu valvur,

mütsilotu viltu peas, suu poolavatud, sõnadeks

mida pole veel olemas, et hoida mälestust sinust

ja ainult arabeskist, sinu käsi minu käel.