Ponte Vecchio või see kõlab nagu patt

See algas nagu paljud teised olid alanud –

kolme taalri ja 777 sümboliga kingitud piletitel

ooperile, kus "O mio babbino caro" aaria ajal

otsustas üks vana ja väsinud süda seiskuda

ja anda kehale vaba voli langeda sinna kuhu 

ta soovis. Keegi ei teinud märkama elutut

inim-angerjat, andestuse muie näol, kordamas

aju hallolluses veel mõtet: "Ta armastab mind."

Pühapäevase missa ajal, igaviku laste

taevaste ootuste üksinduses, (et ikka pikemalt saaks,

ma tean) lugejate ja kuulajate rõõmuks, naljaga, ikka

sandistamaks mõttekäike, tõusis 7 aastane poisiklutt,

kiriku jäigalt pingilt ja avastas silme eest pimeduse tähed,

ehmatas korraks ja kuulis kolbas lisaks enda häälele nüüd

veel sametiselt võõra aktsendiga mehe häält.

Seitsmes õde, keda vanemad hüüdsid peletiseks,

magas aidas, mitte tahtlikult, vaid vanemate soovist säästa

ilusamad parematele noorperemeestele.

Kõige rikkam sai rikkamaks kui õnneliku, 

või vaatenurga väänutamise ajel, õnnetu juhuse tahtel,

murdis aita ja viljastas tüdrukut. (Saatuse vingerpuss)

Ühel vaskpiip hambus, piip kui pigi pirakas, 

tohlakate sõprade naerust murtud, hing klotsina kaelas,

rendile anda silt pannud maabuma ajatuid olendeid,

seitsmes olend ütles: "Mina olen siin. Nüüd on minu aeg."

Et kasvatada päikest surevast lillest,

loomise salajane ilu ja me oleme alati teadnud,

et ...

Kõik sulanud on hetkeks

Ehteks, kui ühel teel, nagu lõpmata kee, 

isehakanud Nipernaadi seisab ja kuulab

varahommikuse udu õrnust rukkiräägu laulus,

nagu sureva suitsetaja rögin, mis lapsi magada 

ei lase, keskööpäikese väljapeetud seniidis,

vaikuse imitatsioon reaalsuse punsunud mõistmises,

süda jäetud kalamehe vitstest punutud korvi, enne

inglit esimese tõelise talve hakul, enne kui päris

elu lubati vastu võtta, enne kui pruunisilmne

klaaskuulike veeres sooja koha alla, petetud 

pilkude eest varju, kui vajatud pole miski varem olnud.

Jäätunud ja metalne härg seisab kollaste parkide

õdakus, valmisolek, mitmikkõiksus, edasi Kentucky lõvid,

valu punanahkadele, siin pole kunagi varem 

voolanud tõelise tundmise magusmõrkjaid mahlu,

täna tõuseb mõni endast kõrgemale, maandus

jäägu ülehomsesse, tulitavad päkad, kubeme matsud,

läbi seinte ja mõõtühikute, edasi, ainult edasi,

vaata vabadust süütamas pärast ühtimist sigaretti

ja naeratamas minu täitunud tühjusesse.

Oled sina kah...

Ustavust annab mõõta? 

Panid ameti maha, et selgitada kellelegi

oma valiku õigsust, kuid siiski ei huvita kedagi

see selgitus.

Kellele siis?

Nägid muusikat lendlemas vahepeatuseta,

kui ootasid esimest korda kõrvaklappideta bussi.

Udus salvestasid tundmatud inimesed sinu nägu

enne kui pöörasid oma tähelepanu tühistele asjadele,

neilgi mitu ilmet.

Teatrikunsti harrastajale on pudulojus

interaktiivne interjöör. 

Mõnus kuidas küll välja kukkus.

Vahepeal on sula ja jää, siis sula taas

Peagi ei palutud meil näidelda üksteise vabadust,

see tuli loomulikult, nagu kõik ilusad asjad:

meeneline õhtu mälestuste varalaekasse, kodutu kass,

pealagi värviline, hall kasukas voolamas siugjalt

üle tänavate ohu, libedus mille pöörasime

lapselikuks lõbuks, sinu erutuse niisked sõrmed,

puudutus mu huultel, unustuse taevalik moment.

Sinu igikestvuse iharus ja selle palveline väljendus

sulatasid mu südame, näed veri-magus-raudne,

tuk, tuk, tuks – külmalt mäelt soojadesse koobastesse, 

kandlemängu ja lullitamise kristalle täis ajatusse, 

hõbedane nuga rookis võid ja silma jäi sinu meelas keelelaks, 

kui pidasin vajalikuks nahka vahetada, 

tõelisusele kaasaks.

Elupuu ja karikate rüütli saatel keerasid sa end 

minu poole, naeratasid seda naeratust, millega

minu sisemistele randadele soolased lained laksusid,

kustutades vanad jäljed liival ja äratades minu

kuninglikku pärlipüüdja ülesannet – vanem 

kui reaalsus ise, sealt maalt polnud ei ühte ega teist.

Täna kutsusin sind sõnadeta esile, areenil veel

puidu aroom, metalliklõbin, rattakesed ja vedrud,

õhtuks saab neist midagi erilist, erilisemat,

sarlakpunased kardinad avanevad ja valgusele

saab antud teine nimi, äratus siidjal nahal,

puudutuste vaheline ruum, ainult sina, ainult sina.

Ainult Sina.

Transfiguratiivne mõjuala (luule vormis)

(Arlekiini trapets on reaalsuse supernäidis)

seisva aja ja liikuva inimese vaheline arusaamatus

on loomise algaine, kui seesamune arlekiin 

teeb valiku ja andub valikust tingitud võimalikkustele,

ja nad ütlesid, et neid ei eksisteeri,

siiski kontrollist lähtuvate pealiskaelade 

ja sadulaloojate üksindus lubab valge sulega

kriipida kollasele pärgamendile alg-vandeid

ja mõnuainete kummastava teadlikkuse

lähenemisel pragmaatilisele kunstnikkule (kes küll sellist teab)

on küll rumalust rohkem kui lootust,

inimese esmane implantaat on ülesande tõekohasus

ja selle sama ülesande pimesi järgimine,

koodi murtakse valguses,

ühel õhtul murdis polaartüdruk poissi

ja ehmatas üheks sumbumise võlu peale,

endal suu avatud õnne lõputuks karjeks,

pealegi pole keegi palunud süsteemivaenulikel

enda vabadusele võltsnimesid anda,

maskid ette või maha,

tore on osakeste ligi olla,

ruumis ja ruumituses,

lumi pidi ka homseks maha tulema,

ei tea kas pakib ka,

kindlasti pakib,

mõtlesin ümber,

tean küll,

kõike tean.

Kuldsete seierite itkes

Ühel õhtul, ta ütles, me pidime olema rohkem enesega seotud 
kui varem, kui kogu asjaajamise rõõmust tulenevad valed

on saanud üksluisuse andamist raskekoeliste edasiviivaks jõuks,

selliseid keerulisi lausestruktuure suutis see tiivuline leiutada.

Ma panin kaitsed maha, puhkasin käsi ja õlgu ja ohkasin

kergendatult, kui ta asetas mu käe oma kõhule, 

see oli rohkem nahk, kui mõni teine, rohkem puudutus

kui mõni teine, rohkem allumine kosmilisele kokkupõrke

väele, millest laiali paisatud osakesed olid hävingu ja loomisakti 

vahel oodanud meie valikuid.

Ajaroju roiskuvas lehas põletas maagiline automaton

oma mürgituse riismed ja palus maailma hingelt panust –

kutse meile kõigile, siis teadsid need vähesed, keda kunagi

saab rohkem olema, et infiniitsetest sõlmedest

saab päästa vaid tõeline teadvustamine.

Kuigi Kord pole kunagi olnud tõelisuse musternäidis,

vaid Platoni koopa hädine fragment, ei suutnud enamus

näha päikest nende selja taga, otsimas kadunud

inimlapsi, meie hoopis katuse all voodis, mitu päeva jutti,

skafandrites normaalsused lohistasid varjudena jalgu

kusagil tänaval, aga mina sain tunda nahka,

mis oli rohkem nahk kui mõni teine,

rohkem puudutus kui mõni teine, edasi nägi

vaid müstiline vägi meie toimetusi, meie ulakusi,

meie vannetest vabanemist ja tiivasirutust.

Mustade päevade valed kisendasid langenu ohkes,

kui sissepoole, aina sissepoole, enne valu

ja magusaid lõhnu, tungis rautatud kabi,

sellest oli abi, peegli ees hoituna jäi imestusele

jalgu vaid leppimine, kuid sellest piisas,

sellest täiesti piisas.

Vaikuse orkester (mälestustes kaasaja)

Lapse ilumeel saab talle saatuslikuks,

kui ühel õhtul pea 20 aastat hiljem avab oma silmad 

üks rosinsilmne, müütilisusest kaugemal asetsev, toredust

ja virkust täis nahakandja, hinge vanikud puhtaks pestud

ja sätitud ilusasti tema sisemistele laudadele, 

lausa pedantlikul moel, naeratus kandmas kogu sündmuse 

suurejoonelisust, vaatajaid vaid üks, rohkemast ei piisanuks.

Kui kord oligi kõdu ja salajaste reaktsioonide kiiruses

leitud tagurpidi uskumustele väärad nimed ja kui siis kord,

see vähene kord, peeglitega definitsioonide 

definitsioone hajutati, ei meenutatudki tulevasi olekuid,

ei olemisi ja ruume nende jaotuseks,

vaid selles pühadusest eemal, nigelate ahermaal,

kus varjude hinnangud olid realiseerimata tegelikkuse iha,

seal keelitasidki võõrad struktuurid end enesest eemale,

aga vaata vaid, avati silmi, huvide kokkupuutekoha

ja langevate tähtede sajus, kusagil ikka, alati,

senimaani loodute jäljenditest loobumiseks, 

kogu elamise toredus, ilma hirmuta, surma teise kuningriigi

ahelatest prii.

Seal ta oli, sooned paistmas suletud silmadele, otsmikul

tähemärk, kutsumas mind vaikuse varjatud peole, 

varjatud kõigi teiste jaoks, intiimsuse kuldne hetk,

sõrmed leidmas oma puudutuse kaja, libisedes üle

mõistmiste, üle enama, üle selle millele pole veel nime antud

ja see oli hea, see oli enamatki.

Vaadata läbi kui nägemisest piisanuks, seda saime teada alles 

nüüd, eelmiste õhtute möödanik ja palumise peletus

kandis risti, millele väädid olid punaseid roose kimbutamiseks 

kasvatanud, ahi praksus )priks-praks( kord nii kitsas, kord nii lai,

värelesin läbi öö ja ärgates sügavast mürgitaja unest,

langesin tänulikkuse venival nööril lapseks –

et saanuks sind vaid vaadata.

*kõiksus*

Valguse andja ja Valguse kandja (meelelisusest)

Sõlmedega olid seotud vaid kinnipäästetud, 

need keda meie ei pidanud vastutuse vääriliseks 

aga siis kui minu tubasusest leidis end defineerimatu 

hingest kaugemal, kaugemalt kui päästjate surmaeelsus,

naeratus murdmas end minu nähtamatutest barjääridest läbi,

andsin ma end oma soovide vallatusele, magneetiline 

kokkupõrge mille otstarve kui oligi asendatud magmast kuumema

sisemusega, oli lõpuks minu enese valik, minu enese nõudmine

ja selle maagia andumuses polnud mul vajagi vähemat.

Kui kodune tunne sõrmitses mind kui väsinud pilli,

kui säravate silmade vallandatud teadlikkus pani unustama,

kell kui näriv tunne, jäänud eilsesse, eile kui tuhat aastat tagasi,

ühe samaväärse kuid teisiti Oleva puudutusega,

meelelisusest meeletuseni, ärkamiseaja pisarad kastmas

juba nutetud patju, õrn kuid vigane, kuldsete seieritega käiv

animus ja anima, moment millegi suure jalamil, 

kus ainult eemaldudes võid näha üleelusuurust 

ja uskmatutele ning hirmunutele nähtamatut kirja:

"Siin me oleme ja siin me näeme."