Püha ja õudne söömaaeg

Vahepeal ei paelu mind ühegi olendi võidujoovastus
või surematu kurbuse iha, ei kõdita mu hinge tärisevaid keeli
ükski kaotatud päris-hinnang ja veendumusi ei laota
väsinud valge ema-käsi mu raibestuvale laubale,
olles sündinud siia ilma väsinud hinge ja vanade silmadega,
pidasin au sees igavese nooruse kuvandit, seisva paleuse
manifest, toore jõu ja abist keelduva hoiakuga üli-inimene.

Asbestist kroon asetatud põleva riidetüki ja higist leemendava
näotuse peale, kuldne õun ja skepter kadunukese peos,
sülg nirisemas mööda lõuga, (ettevaatust – eeskujud).

Loomevaenulike muidusündinute pilgud rebimas nahka,
luuletaja matrjoskalik eksistents ja vajadus selle pidevaks
õigustuseks sest siin ja sealpool lubatud taevariiki pole
meil midagi paremat teha,

(vaata kuis lendab).

Aeg oli leida teisigi endasuguseid, sellest olenes
kultuuri komposti võimekus hirmutada pirtsakaid,
pesulõksudega suletud ninad ja teenritele ulatatud
valged linad, augud lõikamata, öeldi et leidub
ka pühadust seal kus armastust ja teisiti,

ehk olengi.

Oodates Daidalost

Sume on õhtu ja Brodski valguses
ei kesta igikeltsa sulamise hääl läbi kaljukindla
hetke taju, kui vahukommi pilved
maiustavad järelkasvu kujutelma, üksikute meeste
pärastlõuna ja sumedate õhtute meeleheaks
unustatud kurvastus, õnne elule ja õnne,
veelkord õnne kõigile särast sündinutele.

Pool karahvini hiljem kostab kõlina asemel kolin,
uimastatu silmis tuiskab mineviku tuul,
kasvajaliku asjaosavusega seob määramatu
ajaloo kulg end ühe nõrga palistamata hingega,
irvikkassi näol tedretäppe loendamata, keel
ripakil ja prantsuse eripärast viljastatud poeedi
pea ühe nüri ja väsinud giljotiini all.

Selgemast selgem, kelle manitsuste tõttu
on terve generatsiooni valu saanud maailma valuks,
juba järgmine, näed seal, kasvatab su lapsi,
subjektiivsuse liikuv postament, nukruse vali
kärgatus, aga oota, see pole veel kõik,
tasa ja kaugelt liginev kahetsus, olenemata,
nõutu ja värskuse ihar, päevavalgus kustumas,

ongi paras aeg lõpetada.

(Sedasi on arvatud.)

Para-para

Minu igapäevasus on tuul kardinate vahel
ja mõistmatus olla keegi teine,
tragöödia ja komöödia vahelisel alal
piknikku pidavate suviliste haardeulatuses,
silmavalus, uskumustest ainult viis sammu eemal,
enne püha ja õudset söömaaega.

Varem leidis mind loom ja leidis lind ja loodus
ei võinud enne mind pimedusse langeda,
eriliste lõhnade atmosfääris, kulutulena levimas
nostalgiline aimdus, üks lõhn siin ja üks lõhn seal,
maitserohelisega sulajuust on laiali venitatud
musta leiva peal – selline on elu.

Juicy couture lõhnaline kallim meenus kui
astusin postiljoni ameti viimasel päeval
suvalisest ja mitte-nii-suvalisest paraadnast välja,
pea täis peidetud iha ja kustumatuid veetlusi,
õitseva kirsipuu langevad õied silitasid mu nukrust,
kui päeva õhukesed laps-hääled ärkasid lootusetuse unest.

Ära murra saia talvituvatele lindudele, pekk jäägu
sea selga ja tolmava kaaslase teesklus-karjete taustal
ei peetudki saladuses hoitud meeleülendusi enesest tähtsamaks.

Ennekõike väärib märkimist asjaolu, et rääkisin
ka raadios minu luuletustes puuduvast armastusest
just enne armastatuga kohtumist.

Seda ma jumaldangi elu juures – võrratu paradoksaalsus.

Seletusi kirjanikust

just nagu ma kirjutaksin kellestki teisest

ei ole minu tükkides seda isiklikku valu
ei ole seda isiklikku olu ega poliitikat
ei kuluta ma tinti ega sülearvuti akut
ei vaata ma peeglisse enne sünnitamist

mina istun maha ja võtan võtmed
keeran paar korda vasakule
surun sisse ja uuesti paremale
kuni sümbolid mu võtmel on une
ja ärkveloleku vahelise häälega
ja panen ukse kõrvale sildi rendile anda

hiljem ärkan vägistatu kutsumusega varjata juhtunut
ja avaldan need kogumikuna 

siis öeldakse: peksab segast

antakse tuusik itaaliasse
ja palutakse naasta kui märg on
ja libiseb paremini sisse

Ma sõin kätega nagu mõni neandertaallane,
või seda ma järeldasin, olles jäänud ise
ilma sellest mineviku kohtumise aust,
võibolla ma solvasin neid esivanemaid.

Siiski sõin mina oma isiklike kätega
ja ei tundnud neis pärast enam enda tunnet,
ei näinud nahka ega tundnud verd voolamas
selle sama naha all ja ma olin kohkunud.

Põgenesin vaimumaa äärele
ja puhastasin oma potid ja pannid
ja need samad käed said valgemaks
ja tunne, see tunne, see tunne oli endine –

tundmatu.

perutav tulisaba leidis lastetoast
endale kodu
peitis end sõnnikuhargi
ja vanade armastuskirjade vahele
sõimas suud avamata
valitsevaid vorme
ja ei teadnud midagi
institutsioonide ülimuslikkusest

kord vuukinud end näilise saamatusega
ja sajatanud sada sõimu jutti
vandus ta mitte ealeski armuma

vana mees poolitas oma luuletuse
ja köhatas plätude vahelt liiva
kui silumata peaga grusiin
oma võlanõudja silmad
tema poole suunas
tundes huvi tema tegemiste vastu

pärast ukse sulgemist
valitses tema hinges taas
see kirjaniku kaotusrõõm

vat kus oleks võinud

Asjaarmastajate kolleegium

"Sõbrad", kisas kuulsusejanus autor
ja ei paistnud mitte millegi enamaga silma
kui vastsündinu sinise silmapaari ja tuules
laperdava lipu kehahoiakuga.

Masendav nähtus siin-ilma suurkujude rägastikus,
kus isegi kustumatu tõmbejõuga ei peetud
teda rahva seas soosituks.

Miskipärast, nagu teadis ütelda kunagiste ilude
kolleegium, ei peetud teda ühegi koolkonna esindajaks
ja sellest lähtunult leidis üldsus, et targem
ja kasulikum on matta maha igasugune lootus
upitada tavakodanik kirjandusliku tähtkuju
võrdsemast võrdsemasse seisusesse.

Pole paremat päeva selle vaese mehe igatsemiseks
ja selles igatsuses võib iga-mees leida veidikene ennast
sest tund tunni haaval, kui lehed on langenud
ja kõdunenud, siis uuesti täis ringi peale teinud
ja taaskord langenud, kaob teadmatuse tallermaana tuntud
üle-eksisteerimise-aisa löömine ja kuldsete ornamentidega
värava ees võtab meid vastu keegi ingellik pool-saatan.

Täna loetu, ei ole mitte lubadus ega kadunud vaskmünt
roomlase taskus, vaid perutav täkk unustuse poodiumil.

Sina seal, seisa!

nad ütlesid et pane oma tekst kuhugi üles
võtsin naelad ja hingevalu
asusin asja kallale

hiljem naelutati mind ristile
kuulsus tuli pärast surma

sõnnikusitikate ja üleujutuste tähe all
seisis vikatiga muretu vanamees
ja ei teadnud liigaastast midagi

Hotell "Maailmane"

Paljugi mis lubadusi on antud ja palju nende samade lubaduste
najal on puhatud oma unustuses pead,
et siiski ei peaks ükski meist leidma oma toores jõus
ja vägivaldses usus lohutust
ja et see sama lohutus ei paneks meid kaotama seda
mille tähtsuses kahtleks vaid vääritu,
et vaidlemiseks ei jaguks sõnu ja õhku
nende sõnade täis puhumiseks.

Ja kui õhtuootele kiirustades jään silmitsema
taevateral aerutavat pilveräbalat,
ei adugi mu mälestuste kodukootus
võõraste maade ja ilmade paljunäolisust,
sest olenemata ühest eluajast päevi näinud keres,
voolab see miski läbi olemise loori
ja kasvatab külmunud nahal väsinud karvakesi,
sest jällegi pole targemat lahendust ühtsuse jagunemisele
kui emanatsioon ja ma nägin selles sõnas
luulelist apoteoosi – võrratu ja kunstiline ülistus.

Tagasi vaadates polegi mul ja vast ühelgi teisel
öelda midagi enamat kui, et see mis jäi taevariigil
jagamata, sai võideldud välja sõnade jõul
ja nende samade sõnade jõul on kasvatatud mitte ainult
luuletaja hinge vaid kogu maailma hinge
ja selle maailma kaunite asukate hinge.

Kaunid inimesed liiguvad mööda tänavaid
ja ajatuid teid, liisutõmbe ärevuses,
teades vaid seda et nad midagi ei tea
või vähemalt nõjatudes sellele oma unustuses pead.

Ja me oleme kohtunud seal.