Atoll

Me sõime õhtust, kui ta eneselegi ootamatult püsti tõusis
ja La Marseillaise laulma hakkas.

Õhtupäike riivas oma terava küünega graniidist keskväljakut,
mille keskel kaunistustega torukübaras vanaldane mees
akordionit mängis.

Ja see laul sõi meil hinge seest,
selle laulu näljasus sulatas klientide Othello koogilt glasuuri
ja kui ta oli laulu lõpetanud siis istus ta laua taha
oma hallide silmadega, küsides oma nähtamatult laudkonnalt:

Kas te ootate midagi?Kedagi?
Kas te olete alati oodanud? See näriv igatsus kodu järgi.
Kas mitte? Kas ei olnud mitte teie, kes iga paarikümne
minuti tagant kella vaatas, tuues vabanduseks aja?

Aga te valetate ainult endale.

Ta murdis näilise rahuga koogist tüki ja pani selle
endale suhu, tema matsutamine kostis kukkuvate vihmatilkadena
läbi vaikuse, kui ta oma elule väsimatu sihikindlusega
veidikenegi maitset soovis anda.

Pettununa endas kuid teeseldud võidurõõmus
vaatas ta meist läbi, kui akna tagant oli möödumas pisike tüdruk
lillekimp käes, lillade õite imal-magus lõhn toomas
tema mälestuste aardelaekast ammu-surnud kallima ellu.

Tüdruk seisatas ja tema silmade all olid teemantitena pisarad,
voolamas mööda päikesest paakunud põski,
ning hetkeks kohtusid nende pilgud.

Kusagil põhjas murdus jäämägi.

Sünnist (riis ja veri)

Tükike kõige paremat mulda – seda ta kostis läbi hammaste

keel laksumas vastu kuivanud suulage

õhtu varjamas tema soonilisi käsivarsi ja kaduva

päikese ruske illusioon meelitamas poeete

kusagil temast erinevate mõttekäikude vahel

ja siis võttis temas võimust selline sugutung

mis röövib mõistuse

koju jõudnuna ei tihanud ta oodata

mõistlikuse naasmist vaid tormas esimese asjana

oma katla kohale kummardunud naisukese

seljataha ise kujutlustes juba rebinud kitli ribadeks

niidid kirjutamas moonutatud reaalsuste 

nähtamatutele seintele minu sünni-nime

üheksa kuud hiljem võttis maailm mind vastu

ja ma polnudki enam riisitera suurune

täitsa mehe moodi – hirmu haisev higi katmas

minu isa laugeid kui ta rahulolevana 

koduveini pudelit avas ja korraks sellesse 

riitusesse hinnanguta vaatas

platsenta ja vere raudne mekk närimas 

tema keeleotsa

tärganud vastutuse haamer tagumas tema hinge alasit

kui ta kuu aega hiljem end pealaest jalatallani

üle vaatas

sellise analüüsiva pilguga mis rebiks

mõnelt nõrgemalt naha ja olemise vaistu

ta sai enneaegu vanaks 

ja see millest tema jäi ilma

sai minule osaks sest vanemate asi on muret tunda

ja andeks anda

ja laste asi on üle võtta ja paremini teha

pole minu asi teada – kui küsisin kas ta mind armastab

ja ma mõistsin ning ütlesin: sellest piisab

sellest piisab.

Tükke 2

Me pidime teadma mida me tahame

et teaksid teisedki

vahvust mõõdeti naeratustega

sõrmed olid plaasterdatud –

näpujäljed kerisel

me pidime oskama ja olema

et oskaksid ja oleksid teisedki

väärtust mõõdeti pisaratega –

südamekujulised karbid

läbi jõe udu poole

kupitsa ristil puhkav soo-madu

või polegi üks päev teisest 

nii erinev

me pidime...

me pidime...

me pidime...

pidage

aga kui polegi vaja

siis milleks

Tükke 1

selles talumatus inimkujus
oli midagi meist kõigist
meie ahnus ja äng
meie õitseng enne katkuaega
vikat pärast niitmist
kaetud kastese rohuga
sära silmis
okas talla all
tikk suus
liikumas osutina üles-alla

kõlbelised väärtused
aja poolt kummutatud
meie näod vaskmüntidel
see tänamatu tunne

kusagil huilgas lind
see polnud tark lind
see polnud kodune lind

savannis sõi lõvi gaselli
paastuaeg paratamatu
savannis nägi lõvi und
nägi und lumest

minu mõtetes polnud sind
seekord

Taeva tuli rutust (kadunud aeg)

Ta tuli tiidsal sammul silmad ütlemas sõnumit mulle
enne kui tema suu mis oli vedelikukaotusest kriipsuks
tõmbunud
ja ma teadsin et järgmiseks kaotan ma söögiisu
ja leian et väikesed asjad elus on elamist väärt

ta tuli ja tema taskust paistis nuusatud sini-halli-rohe-
ruuduline rätt
kostis viimaste vihmapiiskade langemist tema räsitud
mantlile ja näha oli kaugusest maju limpsivat päikesevalgust
liginemas meile
peatumas just enne minu varbaotsi kui ma hetkeks kadusin
tollesse silmadega öeldud sõnumisse
mis võis lubada mulle hilisemaid uhkeldamisi ammutatud
kogemustest

tänavad olid tühjad ja õhk puhas
sedalaadi puhtus saatis jahedaid ilmasid
saatis saunast perutavaid poissmehi südatalvel
kui ukse vahelt küündis taeva poole igihall aur
kristalliseerunud keskkonna ja võibolla ka enese ihast
saatis jaanipäevalised varahommikuse kaste vaikuses kesale
saatis tundeid ja sõnu nende mõistmiseks

ja seal me seisime teineteise varjus
teineteise valguses
olles näinud erinevaid elusid
olles jaganud piskut sellest
siiski oli imestamist väärt et see keegi
ja et mina samuti selle kellegina
olime täiesti teisest puust ja samas nõnda sarnased
äratundmisrõõm ja äratundmisvalu
ja lõksust pääsenud hõberebase ulg
sabatutt vilksatamas mahla ajavate kaskede vahel
mis riivasid taevapeeglit ja kutsusid mind kaasa

meil polnud tollal tarvidust mõista
ega polnud meil ka kannatust selleks
ja nüüd kus jagub seda mõistmist meil igasse päeva
pole meid

pole meid ja pole seda aega

näed sealt ta jälle tuleb minust läbi
kõnnib tiidsal sammul kellegi juurde
sini-halli-rohe-ruuduline rätt paistmas taskust
silmis sõnum ja suus sõnad selle tarvis

kõik see mida siis veel polnud.

Ühed esimeste seast

Ta ütles, et see polnud keeruline hais,
sa teadvat kohe, kui oled elus vähemalt kord
midagi nuusutanud, mis oli surnud,
seal oli see lihtsalt tuhat korda võikam,
kui sõid, siis tundsid sa selle maitset,
see oli igalpool – surm.

Pärast rüüsteretki teisele poole eikellegimaad
olevat ta virutanud sakslasele püstoli päraga vastu nägu,
pärast inimlikku haletsust ja lonksu vett talle,
lausus ta "dankeschön das ist gut"
ja suri ära.

Need kellele püksid jalga jäid, olid elus,
teised lennutas mürsk räsitud puude külge rippuma
ilma püksata.

Kui koju olevat jõutud, ei teatud mida ette võtta,
see oli võõras maailm oma võõraste kommete
ja võltsväärtustega, rinne oli end lõplikult sisse söönud,
puhas õhk oli liiga puhas ja vesi oli liiga läbipaistev
ja kusagil polnud ohumärke.

Kunagi hiljem nägime me neid taas, seekord ilma käskudeta
ja kui me surusime nende kätt, olid need sama higised nagu meil.

Jõuludel lubati meile luksuseid, parem söök ja rohkem rahu,
ei teadnud mida selle rahuga ette võtta.

Järgmine päev oli meid poole vähem.

Paleus või Wertherlik lahtumine

Pärast Seltersi vett ja ühte keedetud muna võis ta tunda end
taas kord inimesena, valu mis oli end tunda andnud
oli märk ühe varasema valu lahtumisest
või nii ta vähemalt arvas,
tõde oli see, et mis tahes unustust ja tuimestust pakkuv jook
ja mis tahes kogus seda unustust ja tuimestust
ei mänginud teda välja tema murtud südame valust,
noore ohvrimeelsuse ja kirega seda ohvrimeelsust tõestada
nii enesele kui ka neile kes olid pugenud
tema hinge murenenud seinaorvadest läbi,
kaotas ta pidevalt enesevalitsemist:

kui raha lõppes otsa,
kui kodus polnud piima,
kui ohvitseridekooli vennas rumala duelli käigus
maha lasti,
kui armuasja au sees pidades end armukeseks
lasti tembeldada,
kui piirid mis seesmiselt pidavat olema
hästi seatud, said korraga ühest naiselikust pilgust
segi löödud,
kui see samune naiselik pilk ära pöörati
ja tema üksinda terve maailma valuga
ühte patta jäeti mulksuma laenatud raha
eest ostetud jookidega

aga siis toimus midagi üllatavat,
see miski millest Proust on rääkinud,
see kaotatud aja leidmine,

olles viimast päeva kartsas millegi pärast
mida purjus keel ei pidanud tarvilikuks hammaste taha jätta,
kastis ta oma leiva vee sisse, mitte ainult selleks,
et puhastada seda hallitusest, mis oma terava aroomiga
nina kirtsutama pani, vaid ka selleks,
et leevendada aja pikku tekkinud jäikust selles leivas,
taas-avastas ta ühe tunde endas,
see tunne kasvas ja kasvas kuni ookeani moodi
laiutas ta tervenisti tema sisemuses,
laksus mööda tema pettumuste kaldapealset
ja kutsus mõistmisele
ja kutsus sellele nime andma
ja kutsus teda tagasi kõigi nende hetkede juurde
kus see tunne oli pead tõstnud minevikus,
kus see tunne oli pead tõstmas tulevikus

ja kui ta selle metsiku ratsu oli taltsutanud,
oli ta valmis sellele nime andma: tänulikkus

seal see tänulikkus uputas ta üleni endasse
kõigi inimeste ja asjade ja hetkede eest,
kõigi vaimsete praktikate ja nendest hoidumiste eest,
kõigi vigade ja heade tahete, mõtete, soovide
ja armastuste eest,
kõik nähtud hurtsikute ja losside eest,
kõigi vaesuste ja rikkuste eest,
kogu elu eest kõigis oma värvides
ja väljendumistes,
jah seal ta oli seda tänulikkuse asja täis

ja kui see leib oli langenud tema mao tühjusesse
maitses see paremini kui ükski õukondlik õhtusöök,
paremini kui armumise kire vallatu segadus,
paremini kui surm piinlejale,
paremini kui esimene hingetõmme uppujale

seal niiskuses sulges ta silmad ja tundis kevadet rammimas
end läbi trellitatud avause ja hoidmas teda,
kui ta vajus tasapisi viimastele kuivadele heintele,
armastades ennast ja teisi ja kõike seda
millele polnud veel nime antud.