nad tegelesid kõiksugu viguritega
kogusid tikutoosietikette või marke või münte
ja nimetasid selliseid käitumisi oma võõrapäraste
nimetustega: fillumeenia, filateelia, numismaatika
ja mida tegin mina
mina vaatasin samal ajal kooli trepil peegliga
tüdrukute seelikute alla
mina saagisin kooli purskkaevus istuva
neegripoisi kujul pea küljest
mitte vihkamisest vaid armastusest
sellest kiindumusest rauasae ja tumeda kontsistentsi
vahelise hõõrdejõu vastu

kui nemad mängisid malet ja kabet
ja õppisid füüsikat
lugesin mina salaja kodus taskulambi valgel
teki all Tuhat ja üks ööd
ja tundsin ennast kevadise kasena
kui joonistused mu kujutlusvõime viljadena
liikuma hakkasid
ja nemad nimetasid selliseid käitumisi
oma võõrapäraste nimetustega: puberteet

kui nemad abiellusid oma kooliaegsetega
ja jäid elama sünnikodu lähistele
rändasin mina mööda ilma ja kogusin
haiguseid ja kogemusi ja hakkasin isegi
neid võõrapäraseid nimetusi õppima:
dekadent, hedonist, nartsissist

aga mõnus on teada et ega keegi
kellestki maha ei jäänud
ei olnud keegi kellestki parem
ja algus ning lõpp on alati kõigil samasugune
ühest otsast sisse teisest välja

Betaville

Kui õhtu poleks ehk sundinud oma pimedust,
oma ärevust, oma süngeid aimdusi minu meeltesse,
poleks ehk mu nüri tundmus ja kurja keele nõu
sundinud mind märgade haudade kohale,
mürgiste märjukeste ette, surnud vendade seltsi.

Seal kus ma alles vedurivilena möödunud tundide
pärast Taavetina oma meenutuste seaduselaeka ees
tantsu vihtusin.
Seal kus põlvekõrgune mina oma kananahas
valgete säärte ja värviliste kummikute kassihääles,
ise vaikivalt oma vanemaks saanud reeturit hindas.

Aga olgu õhtud nagu õhtud ikka, väravatel külitavad
kassipojad ja nende vilkuvad silmad, nende teispoolsuse
lumm ja graatsia sinna hüppamiseks.
Nende paradiisiparaad kui hommik on käes
ja päid hakkavad tõstma kohustuste ristikandjad,
kui suvekumas tossab naabri mokk aga hinge pole näha,
kui tükk tüki haaval lagunen ma voodisse, igatsedes
und kes vaikselt itsitab enne kui lämmatab
ja andestab mulle.

Õhtud millele olen selja keeranud, õhtud kelle pilku
tunnen endal kui päikese ruske illusioon kukub pimedasse
ja mina olen teesklustest üle, olen sihikindluse miiniväljal,
olen natuke kaugemal.
Tervist on aga hing lohiseb vangina järgi, pahur, solvunud,
väsinud hing.

Tervist on aga leppida, sinna on veel üks vedurivile aega.

Ja kui olen kohale jõudnud sinna kus teised ja sinna kuhu
tulemas teised, pole mul millegagi avada neid võõraste märkidega
uksi, istun maha ja vaatan tulijaid, mõni viskab krossi, mõni teisegi
ja härrasvaras Aeg laseb mind salaja sisse.

Nüüd polegi muud kui taaskord vaadata endale otsa
ja süüa mõni õun.

Tukkuv karu

kas armastusest pidigi kasu lõikama
või on see sedasi justkui hullumeelsus
mis idaneb esimesest silmapilgust
kui ta end lahti nööbib ja avaldab selle
kehalise saladuse kui soojas kohas end kerra
oled tõmmanud ja tema kondised sõrmed
läbi su juuste libisevad ja sa tead et teinekord
teeb ta seda kellegi teisega ja teinekord teed
sa ise seda kellegi teise ja kolmanda ja neljanda
ja viienda ja kuuenda ja seitsmendaga jne jne

õues su akna all kuulavad vaikuse olendid
teie ühist hingamist ja nemadki kui mõistaksid
ütleksid et ilus aga valus jah ilus aga valus

hommik magatakse maha nagu alati
sest hommikud on inimestele
aga teie hommik algab lõunast
nagu otsijatele omane nagu leidjatele
ja siis see magus-kirbe värskelt jahvatatud
kohvi aroom mis hõljub koos hingedega
mööda akna- ja uksepiitu ja vesihalli kamina
määrdunud aknaruutu
ja ta astub su magamistoa lävele
seljas sinu lemmik särk ja näol see ilme
mis laseb arvata et kohvi jääb veelgi hilisemaks

ja kui lõpuks kell kisub õhtupoole
siis avate te eelmisest õhtust jäänud viski
ja kurdate jää vähesuse üle
ja kui peas peaks olema kilk aga armastus
on röövinud joobe lähete te lähedal asuvasse
poodi maasikate järele sest nagu ta ütles
keha nõuab oma jah keha nõuab oma

tee peal kohtate te kellegi vana tuttavat
kes soovitab teil botaanikaaeda minna
mäletate siis kui kunagi happes olite
oli seal eriti ilus ütlevad ta silmad
ja kuigi tema suust tuleb paha haisu
on õhtu niivõrd kaunis ja tema soovitus
nii südamlik et miks ka mitte jah miks ka mitte

seal kesksuve aroomide kakofoonias
on paradiisiaia või oaasi meeleolu
ühe skulptuuri juurest teise juurde
ja ta mõtleb et nende naiste poosid
on ürgseksuaalsed ja siis vaatad sa teda
metsiku pilguga ja sulle meenub
kusagilt lause et mehed kardavad
et naised naeravad nende üle
ja naised kardavad et mehed tapavad nad
ja sa vaatad teda nagu mõni teinegi on vaadanud
ja mõtled et siin võib see kõik hoopis teisiti olla
jah hoopis teisiti olla

ja maasikad on tõeliselt maitsvad
jah tõeliselt maitsvad

Munk Theophiliuse lunastamine

Pärast pikka päevatööd jäid tema sõrmedele
kibemustad tindiplekid ja kui ta üritas silmi sulgeda
öö eest, langes ta minusklite ja erinevate šriftide
voolavasse labürinti ja ta mõtles, et seda teebki
rutiini hullumeelsus, rahulik ja sihikindel
ja lõpp pole enam ühegi sureliku käes.
Et seda teebki jumalale lähedal olemine,
sest inimene pole loodud teadma seda mida teab
tema, sest inimene pole loodud olema valitseja
ja õpetaja, inimese asi on olla see, kelleks ta on sündinud
ja kui on munk, siis on parem olla hea munk
ja kui on hullumeelne, siis on parem olla
täiesti hullumeelne, hea selles niimoodi,
nagu õige hull olema peabki ja kui need
kaks kokku panna, siis võibolla suudaks,
jah võibolla suudaks vana Theophiliuski
end lunastada. Seda ta mõtles seal vaiba all
külmas ja rõskes kongis, mille raudlattidega
tammepuust ukse vahelt hõljus veinikeldri
magushapu aroom, see mis munkadele vendlusestki
kallim, see mis õhtuti magama paneb
ja hommikuti üles ei lase.
Aga jumala teod ongi sedalaadi, tema võtab
ühe keldri ja laseb selle veini täis laadida
ja siis võtab tema mungad ja paneb selle
keldri eeskotta, et oleks see miski, mille
vastu olla, see miski millele ei anduks
aga vana Theophilius teab, et inimene
on korruptiivne loom ja tema karjus
ei näe alati madu karja seas ja siis see
madu sosistab vana Theophiliuse kõrva,
et tema öösiti salaja veini lähkritesse laseks
ja oma kongi salajases pimeduses võõraid
sümboleid õhku joonistaks, sest see joobumus
on tema jaoks kordades võikam kui
joobumus lihalikust, joobumus naisest
ja tema lummast. Aga Theophilius teab veel,
et see ongi jumala tahe, et tema saaks
jagu sellest võõrast sosinast oma öödes,
sellest võõrast ihast veini vastu,
nendest võõrastest sümbolitest,
mis veel hommikulgi rõske kongi veinises
õhus hõljuvad. Vana Theophilius teab,
sest jumal ei laseks teda hukkuda,
tema teab, sest tema pole ainuke.

Aga vana Theophilius eksis ja kui tuli välja see
salakaval käimine ja rüüsteretked, need sosinad
ja kummalised märgid tema pärgamentidel,
mille joonistamist ta isegi polnud märganud,
polnud mäletanudki, siis leidis Theophilius end alasti
lukustatuna akendeta ruumi, endisest veel niiskem,
ruum, kus vaikus oli niivõrd lämmatav, et
tema enda sisikonna käigud helisesid kõrvus
ja tema enda vere kohin lukustas mõtte.
Ruum, kus valitses Varju-kuningas
ja kus sõõrmetesse surus end ränk väävli
ja lootusetuse hais, see siis ongi see viimane etapp,
see vana Theophiliuse lunastamine.

Siin enese sügavikus ärkab vaim ja sureb liha
ja kui vaim on ärganud, näeb ka Theophilius,
et ühe jumala asemel on neid mitu, on neid lõputult
ja et neist nii mõnigi rohkem koletis on, kui et jumal.

Ja vana Theophilius teab selles viimases hingetõmbes,
et suuremad mängud on käsil ja neid mänge mängitakse
inimestega, sest inimene usub liiga vähe või liiga palju
ja ideed on maostki mürgisemad.

Härra Aleksandri kasvandik või laul kõrgist

Magama, magama, magama
sest see mis tehtud ei saa tegematuks teha
ja kui see pisike oli kuulnud neid
surematuid sõnu sellest surnud suust
oli ainult kahetsuse nähtamatu lina tema ümber
lina mida ta aina enam kinni hoidis
ja mille vahele ta end aina enam surus
sest see oli ainuke jah ainuke
vanemlik lähedus mida ta oli kunagi tundnud
ja südames idanes sinna istutatud seeme
tume ja kõrk ja haisev
ja iga valu ja iga eiramine ja iga pettumus
kastis ja toitis seda rõvedust
oma antiainega
ja see mis alguses oli halb ja haige
sai tugevaks ja vihaseks
ja see mis oli alguses õrn ja andestav
sai resoluutseks ja karmiks
ja see mida tundis see pisike
kui päike ja kuu andsid vanematest
rohkem sooja
ja see mida tundis see pisike
kui ta sai suureks
ja tema rinda katsid karvad
ja tema uhkuseks oli lihas
ja veri mille voolamist
ei takistanud mitte ükski surelik
ja see mida ta tundis oli
tema versus maailm.

Aga armastus, aga armastus, aga armastus
sest mis kasu on elust kui pole seda jagada
ta kuulis neid sõnu oma kõhu alt
pisikeste punaste huulte vahelt
ta kuulis neid sõnu
valgetele õlgadele langevate
pruunjate juuste alt
huuled mis kõditasid tema
seksuaalseid igatsusi
igatsusi mida süütus vorminud oli läbi une
uni kus ühest sai alati mitu
ja ta lükkas eemale selle värske olendi
ja hoidis tema käsi ta pea kohal
rängalt sisenedes uurimata vetesse
kõrvus kohisemas veri
mille voolamist ei takistanud ükski surelik
ja ta andus hingede müstilisse tantsu,
ta langes sügavale ja tõusis kõrgele,
ta oli abitu ja kõikvõimas,
ta oli alasti ja kaetud võõra nahaga
ja ta teadis seal valutades südames
seda musta ja kurba seemet
et see on see imeline aine
millest ta oli ilma jäetud
see miski mis võikast võidukaks sünnitab
ja tema nime kannab.

Samm sammu haaval
ja unistus unistuse najal,
armastus armastusega ja tänulike silmade
pilkumises sosistatud nimede rägastikus
lendas võõra linnuliigi esindaja rinnakorvi
ja nokkis ära selle võika ja võltsi parasiidi
ja kui siis inimesest endastki võis lind saada
aga ei saanud, sest teistest oli kahju
ja kui väravad olid suletud aga väravate taga
olid kaunid ja meelelised hääled,
heledad oma laulus
ja kutsuvad, lõhkus ta kõik selle
mis eraldab meest naisest
ja suples läbipaistvas vees,
vesi mille puhtust ei jõudnud ta ära imestada
ka oma viimses hingetõmbes
sest selles nägi ta hoopis midagi muud
ja salapärasemat,
midagi mida tähed ei suuda vormida
ja keel ei suuda lausuda,
midagi mida mõistuse roos ei kannata,
hommikune hoovihm,
mis kõik mõtted ühte ajab ja kannab nad tagasi
sinna kust algas nägemine
ja lõppes olemine
sest kõik oli tema valitud
ja see mida valib üks,
valib ka teda.

Ol' booze singer

Ol' booze singer – sedasi hüüti teda
ja kui ta jõi siis ta alati laulis ja kui ta laulis
siis ta alati jõi ja see laul võis olla ilus
ja see laul võis olla kurb
ja see laul võis olla rõõmus
kitarri tal ei olnud
ta vist ei osanudki ühtegi pilli
aga tal oli publik
ja tal oli häält
ja kui ta laulis siis ta jõi
ja kui ta jõi siis ta laulis
ja see laul võis olla sinust
ja see laul võis olla minust

ükskord tulid mundrimehed teda ära viima
ja keegi ei aidanud teda
nad vaid vaatasid kuidas see kondine
ja räbalates hõbekõri oma nähtamatul
punasel vaibal ühte jalga teise ette seab
nad vaatasid ja mõtlesid kordamööda
et see on ehk ainukene nende seast
kes julgeb midagi olla teha ja öelda
kes julgeb elada ja julgeb surra
ainukene kellel on häält

kunagi leidis see hõbekõri endale naise
ja siis ei laulnud ta enam neid laule
tema laul muutus üminaks ja ümin
muutus mühatusteks ja mühatused
muutusid vaikuseks
aga kusagil sees
me kõik tahtsime uskuda
seal sügaval sees kõlasid laulud
mida kuulsid need kes jõid
ja need kes jõid laulsid tema laule
ja see Ol' booze singer 
võttis oma naise ümbert kinni
ja suudles teda suule
ja selles suudluses oli tema laul

see laul mida laulsid kõik need
kes olid lõpetanud joomise

Teadmatute keel

Certosa di Pavia paljude altarite ees
võid sa näha steariinküünalde
laksuvaid leeke ja kulutada põlvi,
kuid see miski mille eest kohalikud ei tarvitse hoiatada
ei tulene mitte niivõrd suurest murest
kui et vajadusest olla ettevaatlik,
miks muidu nähakse lahkuvate armastajate
pilgus seda võigast tähelepanematust
kõigi nende teiste imetlusväärsete kunstiteoste ees,
miks muidu seisab iga fresko juures tema alandlik looja:
Bergognone, Crespi, Perugino ja Solari
oma kahe armastaja hauaskulptuuridega,
Ludovico Sforza ja tema igavesti õitsev Beatrice d'Este,
mille siledusele võrdväärne võib veel olla
ainult nende kahe armastaja läbipaistmatu kohalolu,
kuigi silm ei seletaks neid igavikule jalgu jäänud
ja ambroosiast joobunud artiste ja nende muusasid,
võivad nende loodu tõttu avaneda elust ja armastusest
pulbitsevate turistide südamete peidetud varasalved,
saladuste viimsed panipaigad ja andestajate
kassikullast laekad, kõik need lootuste ja ootuste
suletud avaused, kõik need viljatud otsingud mõtte järele,
kõik need tusased päevad ja ööd mil ainsa kaaslase
ja kuulajana sätib vaikus oma laenatud teki su peale
ja suudleb oma jahedate huultega sind unele,
sest kõigi elude taga on näguripäevi ja ette on jäänud
teadmatus, see sama mida savina voolime inimsuseks,
millest me murrame näljastena palakesi,
millest me elutihastena nokime rasvaseid ivakesi,
see sama teadmatus, mis meid kasvatab,
see sama mis meist on loonud peegelduse
kui hommikul ärgates vannitoas, meenutades
Certosa di Pavia paljusid altareid ja freskosid
vaatan peeglisse,
see nägu seal oma pooride ja aja küntud vagudega,
oma armide ja väsinud silmadega,
see nägu oma suudeldud huulte ja kareda habemega,
oma pooliku naeratuse ja algava päeva ootusega,
kuidas saaksidki need kohalikud hoiatada meid
kogu selle ilu ja võlu eest,
nad ei oska ju meie teadmatute keelt.