läbi uduse klaasi näen end sättimas
salveid toa keskele
ja seda valget suitsu käega viipamas
näen end tajumas kokkujooksnud
hinnangute kuhja ja kallid
iganenud lapsed kes ootavad
ootavad messiast ja kohtutundi
ootavad puhastavat lainet
ja mäge teisel pool mille tipus
üks mees nagu muiste
klaas puruneb ja minust saab mees
kes seisab alasti kõiksuse viiendas kihis
ülejäänud kihid ehitame läbi elamise
ja paneme punktide asemel komasid
mees nagu muiste kergitab kaabut
kui aerutan üle igaviku lombi
ta saadab laululinde
minu vaeva kergendama
ja muundub ise soojendavaks leegiks
sinna leegi kõrvale ehitan ma hüti
ja põrutan trummi mis avaks prao
minu järglaste esikusse
et saaksin veel järgmist korda
koputada hingedepäeval
nende uksele ja sosistada
iidses keeles:
mida oleks vaja selleks et...
kuidas saan aidata ja...
nad ei kuule mind
ja ma avan ukse
nad kardavad
ma liigun lähemale neile
kuni karjun kõrva
kuni karjun hinge
nad on unustanud
ma naasen ja märkan
kustunud leeki
ning jään seisma sinna
järgmiseks viipajaks
lagunenud hütist
meisterdan ma endale
aseme ja jään ootama
üht muistset meest
No comments:
Post a Comment