Köhin häälepaelad krunni,
et sa aeglustaksid lahkumissammu.
Viipan käega eemale su mustad mõtted
ja loodan äikeseliste päevade puhastusele.
Viipan eemale mõned kujutlused
sinu naerul suust ja huultest moodustamas
üht ammu korratud armuavaldust.
Sul on kaunid seljalihased ja tiivanukid,
millel puhkasid teistlaadi.
Sul on vabameelne näotus
kui sätid õlga oma miljoni kompsu all.
Ära ainult komista, muidu võin ehk
kunagi andestatuna naerma puhkeda.
Ära keera ümber, isegi kui tead,
et siin melanhoolia kõrgustikul
võid saavutada kogemusliku kõrguse
ja puruneda miljardiks killuks.
Ära keera ümber, sest sind pole olemas
ja usk on ainult vabadele.
Nüüd oled sa kellegi teise illusioon.
No comments:
Post a Comment