Kartulite koorimisest on sõrmedele tulnud villid.
Isa vaatab endiselt punetavate silmadega peeglist
tõtt. Oinad jooksevad vabalt mööda õue ringi. Päe-
vad on siin kandis liiga pikad. Ööd on vaevatuulte
embuses. Ema ütles alati võta õhk sisse ja anna talda.
Ema puhkab viiendat aastat mulla all. Olgu see talle
kerge. Õed on ammu tanu all. Mina ainsana kõlban
ainult toa nurka. Varjud on minu valvurid. Minu suud
ja kõrvad. Isa on täis vihkamist ja trotsi. Nõnda mõjub
see kant. Nõnda mõjuvad need siinsed päevad ja ööd.
Räpased mehed jooksevad viimasel ajal meie metsades
ja põldudel. Ühed räpased jätavad püstoli ukse taha
enne kui sööma tulevad. Teised tallavad mudaste kirsa-
dega toas. Sülitavad ja vannuvad. Võtavad Issanda
nime asjata suhu. Räpased mehed ei saa omavahel läbi.
Mõnda räpast olen pidanud pesema. Mõni on peris kena.
Eile lasti kaev õhku. Isa nutab ja teritab pussi. Minu
lubas ära anda võitjatele. Siin pole enam elumahlagi.
Olen jagatud kõigile. Sellises asjaajamises pole võitjaid.
Ainult kaotajad. Sätitakse ümber piire. Sätitakse ümber.
Varjud on närvilised. Paluvad andestust ja andestavad.
Kuulajateks on plahvatustest kurdid kõrvad. Kuulajateks
on täiskasvanud lapsed. Kuulajateks on salasoovide
soovijad. Soovid jäävad iga päevaga aina lihtsamaks.
Kõige suurem soov on kõige väiksem palve. Kõige.
No comments:
Post a Comment