venitab pikaks oma kere ja ringutusest tingitud huike
matsutab suud ja sügab külge sügab kukaltki sügab
maiseid hetki oma kosmilisest unest ärkamisega
eemal komberdab ebameeldiva aroomiga purjutaja
komberdab kuni komistab puhtaima valguse otsa
vannub tulist ja punast neab sündi ja surma ja vaikib
valgus küsib sõnatult vannete energia otsa ja äärt
küsib mõistmist purjutajalt kes lõppeb otsa
oma imestuses sest kes enne on elanud üle päikese
ja tema haldjate otsa komistamist need tunnelite lõpud
No comments:
Post a Comment