Wednesday, February 8, 2017

Neetud valgusest saab otsa üks (j)äär

pehmetel lehtedel lamab sügise viimane päikesehaldjas
venitab pikaks oma kere ja ringutusest tingitud huike
matsutab suud ja sügab külge sügab kukaltki sügab
maiseid hetki oma kosmilisest unest ärkamisega

eemal komberdab ebameeldiva aroomiga purjutaja
komberdab kuni komistab puhtaima valguse otsa
vannub tulist ja punast neab sündi ja surma ja vaikib

valgus küsib sõnatult vannete energia otsa ja äärt
küsib mõistmist purjutajalt kes lõppeb otsa 
oma imestuses sest kes enne on elanud üle päikese
ja tema haldjate otsa komistamist need tunnelite lõpud

No comments:

Post a Comment