Hingeks kaasa

andestus ja õnnistus ja armastus
ja tänulikkus

sina oled

mina olen peegel
endiste keldris
ja tulevaste pööningul

sina oled tänane

valgusest sündis oomen
ja pajatas helisedes:

andestus ja õnnistus ja armastus
ja tänulikkus

mina olen kaja su toas
kui vaim rändab ajatuid radasid
mina olen valvur
kui su nahast kesta ründab
näljane

sina oled mina

(ja kõik on olnud)

mida me teadsime ja ütlesime
mida me tegime et säilitada õndsust
see reaalsus on imeline
lausa unenäoline
ja iga unenägu mida sa näed
saab olema sinu vääriline

ja nüüd soovid sa ehk näha und
kus sa asud hetkel

mina olen sinu unenägu

vaata mind

Lipust kuningani

Musta varju all leidsin valgemast valgema
ja küsisin endalt üht küsimust.

"Miks?"

Nad leidsid end läbi päevade mängulisuse
ja soovisid rohkemat.
Soovisid olla kergemad selles paljulisuses.
Soovisid vananeda omal kiirusel.

Kord vastaks keegi nende küsimusele:

"Ma nägin sind tuhande oletuse võrdluses."

Siin on üks kindel viis.
Laine läbi olemise ja tunded mis võivad
ehk sünnitada sindki.
Võivad olla sinu elamise mõtteks.

Meid kõiki on mängitud.

Sina oled mäng.

Te kutsusite mind

läbi uduse klaasi näen end sättimas
salveid toa keskele
ja seda valget suitsu käega viipamas
näen end tajumas kokkujooksnud
hinnangute kuhja ja kallid
iganenud lapsed kes ootavad

ootavad messiast ja kohtutundi
ootavad puhastavat lainet
ja mäge teisel pool mille tipus
üks mees nagu muiste

klaas puruneb ja minust saab mees
kes seisab alasti kõiksuse viiendas kihis
ülejäänud kihid ehitame läbi elamise
ja paneme punktide asemel komasid

mees nagu muiste kergitab kaabut
kui aerutan üle igaviku lombi

ta saadab laululinde
minu vaeva kergendama
ja muundub ise soojendavaks leegiks

sinna leegi kõrvale ehitan ma hüti
ja põrutan trummi mis avaks prao
minu järglaste esikusse

et saaksin veel järgmist korda
koputada hingedepäeval
nende uksele ja sosistada
iidses keeles:

mida oleks vaja selleks et...
kuidas saan aidata ja...

nad ei kuule mind
ja ma avan ukse
nad kardavad
ma liigun lähemale neile
kuni karjun kõrva
kuni karjun hinge

nad on unustanud

ma naasen ja märkan
kustunud leeki
ning jään seisma sinna
järgmiseks viipajaks

lagunenud hütist
meisterdan ma endale
aseme ja jään ootama

üht muistset meest

Kolme kuninga õnnistus ehk Orioni igatsedes

Üks vanainimene kukkus lilli kastes Lasnamäe

kümnenda korruse rõdult alla. Uudised kajastavad.

Pealtnägijate sõnul oli ta vilistanud: Ei me ette tea

mis elu meil tuua võib. Oli tuulevaikne ja soe ilm.

Punane oreool tema pea ümber andis reporteritele 

alust arvata õudusest mis oli tabanud küpset inimõuna.

Pealtnägijate sõnul oli värske koolnu näos üks lai

naeratus. Pealtnägijate sõnul eneste lähedastele

oli miski nende mentaliteedis muutunud. Miski.

Uudised kajastavad, et vanainimene oli nooruses

olnud dissident. Oli kuulunud hipiliikumisse

ja katsetanud nõukogudelike psühhedeelikumidega.

Make Love, Not War.

Vanainimese abikaasa oli erinevates hämarates 

ühingutes ringleja. Abikaasa oli jäänud 1978

aastal kadunuks. Tollaste miilitsate küsimustele

oli ta vastanud laia naeratusega: Ei me ette tea

mis elu meil tuua võib. Uksepiitadele olid

kraabitud pisikesed pentagrammid. Energia.

Parem surra homme kui täna.

Uudised kajastavad, et sistema patsifistom oli
midagi välist. Katsetati spiritualistlike mooduleid.
Pealtnägijate sõnul oli see midagi sisemist.

Samal tänaval elav kodutu sosistab ühele pintsak-
lipslasele midagi. Testamendil asuv rist kolme
punkti kohal määrab vanainimese tema enda
viimse käsu ja soovi järgi lämmastikuga külmuta
misele ja maha istutamisele, et kasvatada üht
puud, millel nimes oleks viis märki. Neist kaks
täppidega ja et koorest oleks nõu ja jõuga
tänapäeva ravitsejatele abi. Tolmendades põrmu.

Viimsele saatmisele tuleb üks pisike poiss. Tema
erivärvilisi silmi katavad pisikesed prillid toon-
klaasidega. Pealtnägijate sõnul oli lahkunu üks
eripärasemaid jooni silmad. Lahket tärkamist.

Näita mulle Tõde ja ma näitan end.

Keelatud viljana ehk keegi kes usub

tuima näoga istus keegi minu ees ja valetas iseendale
kogus endasse järgmise saladuse läbi musta kardina
kogus endasse lukustatu vabanduse ja ohkas teeseldud

kergenduseks

täna paistis päike tervelt päev otsa ja silitas rohmakat hinge
võttis kerguseks soojendada mõnda nähtud toretsemist
võttis kerguseks pimeda mehe tajusid elavdada

nägemiseks

veider memmeke sammus longates ühe unustatud surma poole
komistas oma teel väikese äsja tärganud tunde otsa
komistas ja langes oma varju pilkasesse pimedusse

elamiseks

kõik hingasid täna kergendatult ja laususid naerdes
et kuidas saab veel paremaks minna
et mis veel võimalik on

kerguseks

(sina oled võimalik)

Kannan end endaga

Et ikka keegi võiks kosta minu eest ja sinu eest,
sest milleks lasta enda häälel laulda seda
jumalikku laulu.

Milleks lasta enesel tõusta kõrgemale
ja aidata teisi samale mõistmisele.

Milleks, milleks, milleks.

Palun aita mul näha üht varjatud ja jagatud ruumi,
et võiksin unustada selle järgmises ristumispaigas.

Palun aita mul vähendada taaka,
et võiksin tiivad laiali lüüa.

Palun aita, palun aita, palun aita.

Et ikka keegi kutsuks mind endaga
ja sooviks mulle parimat võimalikku.

Et ikka keegi kes oskaks käsitleda mind nagu pilli
ja lubaks mul õppida ennast mängima.

Et ikka keegi kehitaks õlgu kui küsin
õige ja vale, hea ja halva definitsiooni.

Et antakse ja annaksin vaba valiku
selles võimaluste ookeanis.

(Ole minu parv)

3=1=8

võin oodata su juuste lehvimist veebruari tuisus

võin painutada jalga ühel kiirusest higiseks

aetud reivil ja unustada homset

võin lebada su suguühtest kuumaks aetud kehal

ja popsutada viimast tubakat

võin tühja peanupu sisse lubada sinu hääle saagimist

võin katsuda su keha ja hinge

sest süda on nende kooslus

võin vanduda et kodu on seal 

kus on süda

ja seda sa oledki

meie päevade ükskõiksuses

oled sina kolmainsuseks

Kõik pardale ehk elu ei oota

täna lähevad 

valgete purjedega lootsikud

siit kaugele ära

lähevad horisondi 

auravate kardinate taha

et mitte kunagi naasta

sest minevik on ja jääb

ja tulevik on teadlikutele

sõrmeotsas kõlkuv uur

täna kustutatakse 

viimane tuli

ja majakad jäävad lagunema

olematuse vaakumisse

täna vaadatakse ette

silmad kalkvel

ning lausutakse tänutäheks

ootamatustele:

"täname olemist"

Igavik on liiga pikk aeg

sa võid olla parim osa minust
kuid halvem rippugu
meie ristumata südamete vahel

eksperimenteerimata
võib kalduda väärtaotlustesse
et armastus on omamine

mina olen võimetu
röövima enese vabadust

loodan et sinagi

Muinaskäkk

kartul ja liha see meie rahvustoit
ja eksootiline jäägu teiste manu

mina kannan nahast triipu
ja kannatan vitsa nõnda hommegi

mina nutan põliste hiies
ja sätin leekidesse üht mälestust

kui sakste tohmanid
mul tallad veriseks peksnud

siis veeretan end metsavana hütti
ja omandan vajalikud salmid

ja sõnun neid muidusööjaid
vererikkaid kulduura toojaid

sõnun teisigi
sest hilisemaks tarvis

Vundament ehk osakesteks ja mõndagi

eile puhusin puhevile
üht laenatud sulgedega
sabatu pärdiku

eile komistasin
enesehinnangu otsa
ja naersin südamest

eile sõin igavese tunde
magushaput õuna
ja sülitasin ainult korra

eile avasin veenid
et kasta roosipõõsast
ja langesin loogu

eile nüristusin
et saada targemaks

täna tõmban õhulossid alla
ja sätin sind valitsejannaks

täna valitsen igavest hetke

Maitsestaja

härdameelsus pole sulle omane
mu kallis vahast inimeseloom

melanhoolsus ajab niretama
isegi sinu mängulise lakkumise

laku seda mu kallis demagoogitseja
laku ära mu mõistetamatus

köhi välja see hinnagute
räpane karvapall

ela elamise vaevas
ja nimeta sündsusetuks

asjaajamiseks
seda muhelust

nimega elu

Laena peale

hei sina seal vagabund
laena kannelt
laena keppi
laena kuuest tükki

põõnaks ehk võsa all
kui leiduks võsajuppigi

hei sina seal arlekiin
mul malelaud
kuid puudu
veel musterkombinesoon

sööks mõne palakese
kui leivategu saaks alguse

hei sina seal meistrimees
laena peale
mul mõistus
mul kogemus
kuid puudu intensiivsus

kirjutaks ühe niretava tüki
kui tilguks loomeüdi

viimase täiskuu ajal
sõlmin enesega tähtajatu leppe
tasuda laenajate vaeva

et saavutada tõelisus
et luua elutantsust

verbaalne ajunuss

(jah sinagi saad mainitud)

Kuukuninganna ehk täiskuu ööl leidsin eneses su varjatud salaunelma

tõsiseid tükke ma ei piidle
neid piidlevad tõsised mehed

mina vaatan läbi musta augu
ja musta huumoriprisma

et oleks ikka mängu
ja õndsaid hetki
et oleks ikka üht müstikut

lugemas mu peopesalt välja
minule teadmata eluloo

ja ennustamas mulle
igavest ümbersündi
ja sind

arvasin sind nägevat
läbi ränist silmade
kuid sina olid

kuukuninganna

puhkasid oma ajatuses
minu täitunud sooviks

kui olin õppinud
sind nägema

läbi enese

Täheväravad ja ussipuru ei päästa nullpunktist

Huvitav, kuidas loodaks meid teisel planeedil.

Kuidas sünteesitaks meie osakesi ruumi

ja ruumituse piiril.

Huvitav, kuidas nähtaks meie ühildumist

meheks ja naiseks ja peremeesloomaks.

Huvitav, kas me oleksime säravad lõikamata kristallviljad

kosmiliste tuulte embustes.

Kas oleksime vanade mõtuste pilkeks,

kui neid leiduks seal teisel planeedil.

Kui meid leiduks seal teisel planeedil.

Kas oleksime armastajad

kui seda leiduks seal teisel planeedil.

Ja oleks seal ehk aegagi

või üldsegi mitte.

Aga siin me oleme.

(Kellegi teisel planeedil)

Nõnda ja mõnel korral teisiti

Köhin häälepaelad krunni,

et sa aeglustaksid lahkumissammu.

Viipan käega eemale su mustad mõtted

ja loodan äikeseliste päevade puhastusele.

Viipan eemale mõned kujutlused

sinu naerul suust ja huultest moodustamas

üht ammu korratud armuavaldust.

Sul on kaunid seljalihased ja tiivanukid,

millel puhkasid teistlaadi.

Sul on vabameelne näotus

kui sätid õlga oma miljoni kompsu all.

Ära ainult komista, muidu võin ehk

kunagi andestatuna naerma puhkeda.

Ära keera ümber, isegi kui tead,

et siin melanhoolia kõrgustikul

võid saavutada kogemusliku kõrguse

ja puruneda miljardiks killuks.

Ära keera ümber, sest sind pole olemas

ja usk on ainult vabadele.

Nüüd oled sa kellegi teise illusioon.

Uduste päevade poeesia

emake palun ära nuta
kõik valikud on õiged
siht on seatud päripäeva
tublide meeste tublid read
ei talu pikselööki
mu ajudel on kombeks
muinastuda

sina seal muutuv nähtus
viska see käest ära
ära lagasta

mul on üleval üks neidis
kalleim vara
milleks ehitada tiibu
kui saab rattaid

kodu kallis on sääl kus süda
ma olen nii südametu

mul on üleval üks neidis
mu valitud emake

Uitaja

aita üht uitajat tema hädas

mu pisikene sõnuseletamatu

viimased aastad silub

ta nüri meelega

üht viimast momenti

trotsi ja hädaohu orus

veab ta küünega päevi

eebenipuust seinalaudadele

aita üht uitajat tema hädas

mu pisikene vallatu

sa ei pea olema naine

sa ei pea olema mees

ole ainult tema unistuses

ole ainult tema südames

päike tõuseb nii või teisiti

Läheduse kammitsais

su nutetud silmade taga
lesib vaikus oma
loorberitel

mina kisan kaugemale:

"kaua veel"

varivalges langetan pea
su pisaratega täidetud sülle

pesen näo
lausun palved

peegelduses koidab
su sära

oleme koos

220612022017

armastus
ei ole palav
ei pane higistama
ajusoppidest

ei vallatle ihade
ja mõnudega

ei sammu seltsimehelikult
käest kinni vastu
elutormile

armastus küsib luba

küsib siiralt
sinu hinge võtit

armastus võtab vastu
ja jagab lahkelt

kõik armastavad
kõik on väärt

DM

ta suudluse sädemest kasvas
igatsuste terav leek

ta hoolimise pehmusest
vormus rahulolu

elu on venitanud mind
laiali selles karakteri loomise
meeltesegaduses

tahan ja ei taha
olla üksüheselt mõistetav
kui muutuste jäised tuuled
mind lendu tõstavad

ta mõistmine seletab
nii mõndagi

mõistan tema olemuse
päritolu

ta suudluste sädemest kasvas
isu

kasvas eluisu

Meenutades ilmasõda

Kartulite koorimisest on sõrmedele tulnud villid.
Isa vaatab endiselt punetavate silmadega peeglist
tõtt. Oinad jooksevad vabalt mööda õue ringi. Päe-
vad on siin kandis liiga pikad. Ööd on vaevatuulte
embuses. Ema ütles alati võta õhk sisse ja anna talda.

Ema puhkab viiendat aastat mulla all. Olgu see talle
kerge. Õed on ammu tanu all. Mina ainsana kõlban
ainult toa nurka. Varjud on minu valvurid. Minu suud
ja kõrvad. Isa on täis vihkamist ja trotsi. Nõnda mõjub
see kant. Nõnda mõjuvad need siinsed päevad ja ööd.

Räpased mehed jooksevad viimasel ajal meie metsades
ja põldudel. Ühed räpased jätavad püstoli ukse taha
enne kui sööma tulevad. Teised tallavad mudaste kirsa-
dega toas. Sülitavad ja vannuvad. Võtavad Issanda
nime asjata suhu. Räpased mehed ei saa omavahel läbi.

Mõnda räpast olen pidanud pesema. Mõni on peris kena.
Eile lasti kaev õhku. Isa nutab ja teritab pussi. Minu
lubas ära anda võitjatele. Siin pole enam elumahlagi.
Olen jagatud kõigile. Sellises asjaajamises pole võitjaid.
Ainult kaotajad. Sätitakse ümber piire. Sätitakse ümber.

Varjud on närvilised. Paluvad andestust ja andestavad.
Kuulajateks on plahvatustest kurdid kõrvad. Kuulajateks
on täiskasvanud lapsed. Kuulajateks on salasoovide
soovijad. Soovid jäävad iga päevaga aina lihtsamaks.
Kõige suurem soov on kõige väiksem palve. Kõige.

Neetud valgusest saab otsa üks (j)äär

pehmetel lehtedel lamab sügise viimane päikesehaldjas

venitab pikaks oma kere ja ringutusest tingitud huike

matsutab suud ja sügab külge sügab kukaltki sügab

maiseid hetki oma kosmilisest unest ärkamisega

eemal komberdab ebameeldiva aroomiga purjutaja

komberdab kuni komistab puhtaima valguse otsa

vannub tulist ja punast neab sündi ja surma ja vaikib

valgus küsib sõnatult vannete energia otsa ja äärt

küsib mõistmist purjutajalt kes lõppeb otsa 

oma imestuses sest kes enne on elanud üle päikese

ja tema haldjate otsa komistamist need tunnelite lõpud

Ülestõus

Viis tuhat aastat tagasi
olid mõtted keerulisemad
ja inimesed lihtsamad.

Sina olid tollal võilille kübe
kui Rooma tuuled keerutasid sind
üle Kolgata.

Surnumere soolaga maitsestati
sinu mälestust.

Koidupuna oli su taevase koja templiks
kui Hämarik sõi pisarate hallist
kõik rüüstatud meeled.

Aga sina hõljusid keelelt keelele.
Läbi aja.

Tänastel päevadel loeme sind
reklaamtahvlitelt.
Kanname sind üle vaimsuse
avardumiseks.

Kleebime su jõumärke.

Sisimas usume sind
kui oleme hakanud ennast
usaldama.

Armastame kui avad me silmad.
Leiame teineteist kui leiad meid.

Oleme sinu ainsamaks mõtteks.

Fookuses laine

kaunid ja läbipaistvad lendlejad
sosinad taevakaarest
ja igimuld

soolovärss ja mõmin
sihvakad sootud valgete sulgedega
ja saladus

memory of my ego
is the memory of you

punased nired
ja kallimate kraabitud põsed
tallinn-tartu mnt

lõpus istub jalg üle põlve
üks merijuus neidis
ja kingib mulle

kõik kaotatud armud

Ma olen surnute eest kõneleja

sõnatud teod käperdasid oma räpaste sõrmedega
minu mälestuste hallollust

sina seisid eemal ja jälgisid tuima rahuga
vanade küünekääridega lõikasin
sind lahti et vaadata kuidas ülemus
sind kokku on monteerinud

seltsimees traat ja teip ning erinevad
hammasrattad mida polnud õlitatud
sinu aegade algusest

võtsin seinalt picasso tuntud ja tundmatu
ja sättisin selle asemele sinu
lõtvunud keha
avasin su silmad sama õrnalt
kui emad kes silitavad
oma vastsündinuid

sinu pilk oli tühi

hingede ööl libises su sisse
üks vaikne vaim
nüüd pöörad sa pead
ja krabistad läbi tumma öö

sa ei salli mind
olen vaikne ja vaikus on lämmatav
sätin käed su kõri ümber
pigistan elu su silmadesse

tantsi mu nukuke
tantsi täna

tantsi ainult minule

21502022017

värvilised hääled lainetavad
läbi jõu ja kivi

meister istub vaikuses
silmitseb viiulikeelt

sõrmed joonistavad häältesse
ja moodustuvad sõnad

seitse usku pärgamendi vahel
seitse kontrolli jumalat

meister saab meistriks
hääled muutuvad sõnadeks

ja olemine vormub elamiseks

Lühike maailma ajalugu

esimeste tuliste pühadega
pühiti varblased me teelt
ja seati sammud enamuse
palge ette

vahvad elupäevade vantsijad
veetsid viimast vaba aega
päikesest pühitud kaldapealsel

sõid vaba looduse armuande
sõid ja tundsid õndsust
voolamas vaenust rabatud veres

peegeldujad äratasid üles
vanemate valikud ja võimalused

juhtisid neid valguse radadele
vanade varjude all

ja tammed neelasid mulla ja mere

esimeste tuliste pühadega
sai selgemaks teadmine

millestki enamast