Su lumm nii paeluv,
kuidas kaotab pea väike lõgismadu,
tema sfinksilik sisin,
viimane enne kui ended saanud lõpu,
ei kippu, ei kõppu, see on τέλος,
ma kaotasin su silmist,
silmad nagu klaaskuulid, see vitreous,
sinu sametine hommik,
rohelised kardinad kõrgete akende ees,
offen, kui kallistan su figuuri,
sinu rindade nooruslik jume,
siidine nahk kui aksessuaar,
mandli ja kõrgustes elava flora aroom,
poorid nii nähtamatud,
silmade alune magamisest libe,
minu nägemisest kirgastunud,
ma tantsisklen uhkusest,
haaran su pihta, su peenikest pihta,
kui kallis on võidu värv,
kui ulakas selle punane huul,
võbelemas erutusest,
kui hõbedase kandiku pealt viinamarju,
teed, punast veini, röstsaia,
siis langeb hommik sinu pesuga,
nüüd kosmilised väed, die Sonne,
vaimude pilkane Paradiis, das Licht,
meie la petite mort,
orgasmi vürtsikas tuli,
kaminas, mida hüütud on anima, vita,
stamen, kontrolli karm jumalanna,
aga siinses vallas, su vitstest juus,
pannud paelu siduma viimase poisi,
mu süda kui luksus kaup,
marmor, messing kraanikausi all,
visatud üksikute Põrgu, nagu Dante,
nagu Orpheus, ei vaata tagasi,
Nūlla Venus, nōn ūllī animum flexēre hymenæī.
Nel mezzo del cammin di nostra vita
mi ritrovai per una selva oscura
ché la diritta via era smarrita,
aga me nägime rohkem kui palutud,
pärast metsa ja pimedust,
sinu võlutud kalu ja puid,
neid tagurpidi voolavaid jõgesid,
sa naasesid mu kätele,
madrats kui ustav sultani vaip,
tuba täitnud hõllandus,
kui vana suits, astraalne lupjumine,
meie suhte μονάς,
udupeened niidid langemas laest,
meie silmad jälgimas inglite kannelüüri,
nende nähtamatut muusikat,
kui sina, mu muusa, lõpetanud oled,
nüüd lõpetame koos, sa ütled:
omnis finis a principio.
